Mina ja raamatud. Kuidas ma nendeni jõuan. Ilmselt on mul mingid tundlad koguaeg registreerimas signaali mõne väärt ja soovitatava lugemise kohta. Soovituse andja suhtes peab mul olema muidugi respekt, aga võib juhtuda, et komistan loetava otsa ka niisama. Vahel saab sellest koguni ahelreaktsioon, et saan kuskilt leheveerult vihje. Siis loen selle raamatu ja selles raamatus veel paarile raamatule vihjatud teosed ühe jutiga. See võib kujundada näiteks mu suvemeelsuse. Nagu juhtus mullusui, kui alustasin Kalev Kesküla "Elu sumedusega", jätkasin Bergmaniga ja lõpetasin Per Olov Enquisti "Allatõugatud ingliga".
Ei maksa muidu arvata, et ma sellepärast olen miski raamatukoi. Tegelikult jõuan ma vaba aja lugemist oma ellu majutada siiski mõõdukas koguses ja seda hoolikamalt valin, millega verandale end päevateki alla kerra tõmmata. Eilseks päevaks oli mul märkmikusse tekkinud juba kenake nimekiri raamatutest, mida võiks kunagi - esimesel - võimalusel lugeda ja kui selgus, et need raamatupoodidest otsa saanud (kõik küsitud teosed!), seadsin veendunult sammud Harju tänava antikvariaati. Seal lubati mind lahkelt järjekorda panna. Kaheksandaks. Usaldusväärne meesteenindaja kinnitas, et järekord liigub vaevaliselt. Aitäh, nägemist!
Mul oli varuks veel üks kaart. Nimelt Rahvusraamatukogu koduteel, mis ka lõpuks raamatuid koju laenutab. Selle maja legoklotsfassaadile lähenedes tuleb alati peale magus tudengitunne. See on mingi müstiline segu vabadusest - rumalusest - innukusest. Viimasel ajal olen küll saanud sealt ka ehedaid eakate intellektuaalide kohvitamis - saiatamiskoha elamusi ja VATis muidugi elusaid teatrihetki. Seekord suundusin peale mantli loovutamist kohe 5ndalt korruselt raamatuid laenutama.
Korraga saab tellida kolm teost ja krigisevate liftidega sõitu pakkusin ma laost üles niisiis järgnevatele raamatutele:
Stig Claessoni "Sina magad, mina pesen nõud", Pascal Quinardi "Kõik maailma hommikud", Doktor Dolittle Buddleby seiklused. Viimane on mu lapsepõlve lemmik, mida oleks tore oma lastele lugeda, kuid olen suutnud selle kuhugi kenasti liiga ära ladustada.
Raamatuid tuli pool tundi oodata. Sättisin end avarasse ja tühjavõitu teatmeteoste saali istuma. Peale minu võis seal olla veel umbes seitse hinge, neist pooled ehk mehed. Kõik kummalistes poosides kummardunud ja uurivad oma raamatute kohal. Mõni habetunud - sakris, teine erivärvides sokkidega. Üks vibalik mees vaatas arvutist filmi. Minu vastas olev proua tõlkis midagi päris sõnaraamatust. Aeg tiksus suisa luksuslikult kui ma kaasmaalaste varje helepruunil mistral uurisin. Ma ei soovitaks suhte otsijatel sinna ehk minna, kuid ilusa paralleelmaailma ihalejatel kindlasti.
Rootslane Claesson kirjutab oma raamatus elust, vanadusest, armastusest ja surmast. "Kuidas näeb välja see heinamaa, kus me ükskord kohtume?" Loen seda leheküljelt 12 mitu korda ja mõtlen, et kui mu ema võtaks veel ette Soomes oma vabakutseliste näitlejatega seda lavastada, tahaksin seda kindla peale näha.
No comments:
Post a Comment