Buss nr. 5 ja Näpumees

Ma olen sügavalt veendunud, et see, kes ei sõida ühistranspordiga, aegaajaltki, ei adu tegelikku Eesti elu - siinseid inimesi, selle pooltoone ja tõelisi lõhnu. Seepärast sõidan mina üsna palju ühistranspordiga. Vaatlen inimesi, mõtlen nende peale, kujutan ette, kuidas nad elavad ja kus elavad ja enamasti astun oma peatuses välja pead pööritava emotsiooniga.
Seepärast, et see on maailm, mida ma ei saa muuta ja millega mul tuleb õppida elama. Olen vahel tajunud seda sürreaalromantilisena, vahel filmilikuna, vahel wiiralti põrguna, vahel iroonilisena, aga üks sarnasus on läbiv. See mõjub alati.
Bussis nr. 5, olles teel asiselt koosolekult oma askeetlikusse nõustamisruumi märkasin minust diagonaalis tüsedat kolmekümnendates meest istumas. Seljas tumedad ilmetud riided, müts mammapojalikult kõrvuni veetud põrnitses ta enda ette. Valkjas nägu pinges hoidis ta käsi koos, keerutades nimetissõrme küüsi aeglaselt ümber teineteise nagu tiirlevaid objekte. Vaevatud ja keskendunud näost õhkus vihkamist ja aegajalt surus ta oma näpud lihtsalt kokku, vaadates tummal vesisel pilgul hetkeks porisest aknast välja. Korraks tõmbles põses lihas ja mehepoja harvade vurrude vahel hakkas pärlendama higi. Märkasin, et tema kõrval istub eakas naine. Naise tugevalt värvitud lillakaspunane suu oli põlglikult kokku surutud ja tema näojooned olid peegelpilt tema kõrval istuva mehe omast. Hetk hiljem sisistaski ta midagi mehele. Mees noogutas masinistlikult ja jätkas bussipõranda põrnitsemist.
Ema ja poeg. Mis siis oli juhtunud. Kujutasin ette, kuidas noormees on oma ema vang, kasvatanud selga tohutu vammuse ja võib olla peidus ka meelehäire sees, et kaitsta end ema vihkamise ja armastuse eest. Nii see paistis. Tõde ma loomulikult ei tea. Nad väljusid samas peatuses kui mina. Libedasse, niiskesse trööstitusse linnatalve. Arsti juurde? Invaliidsuspensioni taotlema?
Ja võib olla ühel hiliskevadisel päeval on Mehepoeg ühel nurmel ja päästab lepatriinulapsed ära tuulegeneraatorite tarvis maasse löödud koppade eest. Võib olla.