Tavaliselt see rabab jalust. Kevad ma mõtlen. Sirutab esimest korda oma käe välja täielikust talvest päiksekiirena, millel on soojust, linnulaulupahvakuna naabriaia pirnipuust või lume alt välja sulanud koerakakana. Sel aastal tajusin seda selgelt eile.
Võtsin lõpuks akna eest maha jõulukardinad - punased sametiste põtradega sügavat jõuluhardust tekitavad iludused. Ja heledaid aknaorvasid kaedes tekkis kange tahtmine sinna midagi uut ja tohutult lillelist riputada. Vaagisin pikalt, kas minna oma non - õmblemisoksusega Abakhani kiibitsema ja Uut Algust lubavaid kangaid ostma. Kaine meel sai siiski võitu ja riputasin akna ette eelmise hooaja kollatriibulised kardinad, kelle sünnikodu Soome Ikeas. Näed, praegu ütlesingi kardinate kohta "nad", nagu oleks tegu elusolenditega. Ja võib olla on asjal jumet, sest just siis, kui ma poole kehaga aknast välja küünitades paberrätiga klaaspindasid nühkisin ja hiljem päikeselaigus kardinaid triikisin, olid kõik kohad elu täis.
Panin kardinad ette, sättisin toad korda ja läksin avatud akna alla diivanile tekkide sisse magama nagu väike laps. Magasin mitu tundi. Ma ei mäleta, millal seda viimati viie aasta jooksul teinud oleksin. Aga eile magasin pere koju oodates end ilusaks.
Täna tervitas mind teistsugune kevad. Kiuslik jäine linnakaunitar. Teel kohtumisele Riigiprokuratuuri kaotasin tasakaalu ja kukkusin pikali. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, kuid põlve äestasin ja sukapükstesse sain algkoolilapseliku augu. Koju naastes seisis eakas naabriproua aknal ja teatas naerates, et nemad abikaasaga on libeduse vangid. Targem on nii vanadel kodus püsida kui õues konte murda, selgitas arstist vanaproua ja palus mul toidutooja sisse lasta. Ma lasin.
No comments:
Post a Comment