Ajaga võidu

Täna hommikul tirises telefon 6:30. Enne seda nägin väga intensiivset unenägu, et koolitan kedagi ja et on väga külm. Päriselt oligi kõhedavõitu, sest lapsed olid kaissu pugenud ja teki okupeerinud. Põhjapoolne magamistuba oli radiaatorile truudust murdnud ja keeranud oma pale tuulise, taeva ununenud kuuga talvehommiku poole.
Reaalsus oli ka see, et tuli sõita Rakverre ajajuhtimise koolitust tegema. Pätikohv, võileib, asjad kaenlasse, pilk peeglisse ja kaasa eelsoojendatud autosse, et bussijaama sõita. Kui auto vaikselt turtsatas ja välja suri. Ilmselt paar lonksu bensiini paagis vähem kui ettenägelik autoomanik 25 kraadise külmaga lubaks, tõrkus linnamaastur käivitumast. Hetkeks oli pea tühi, sest viimane minut oli käes ja bussiaeg üsna täpselt koolituse algust silmas pidades välja rihitud. Siis hakkas kõrvu kostuma päästev diislimüdin, selgus, et üleaedne hakkab just kaubikuga paigalt võtma. Vehkisin kätega ja mees keris akna alla. Seletasin talle Šhreki Saabastega Kiizu ilmel olukorda ja palusin, et kas oleks mind võimalik bussijaama visata, häda käes. Mees maigutas ja venitas siis vastu tahtmist, et põhimõtteliselt ju oleks, aga enne tuleb kindlasti laps lasteaeda viia ja naine tööle, siis ehk. Et bussi väljumiseni oli jäänud napp veerand tundi, loobusin kaasmaalase lahkest pakkumisest.
Edasi tulid taksot oodates elu kõige pikemad seitse minutit. Jõudsin vähemalt viis korda mööduvatele autodele plafooni peale mõelda. Lõpuks takso tuli, lahke vene mees roolis, kes lubas, et paari nutika haagiga jõuame väljumisajaks kohale.
Täpselt sel hetkel kui bussi astusin ja raha pileti vastu vahetasin, hakkaski buss liikuma. Õnn oli minuga.
Mulle meeldib bussiga pikki otsi sõita. Tartusse, Pärnusse, Rakverre, Narva. Rõõmustan justkui maast leitud aja üle, pühendusega iseendale. Istud, tõmbad end tooli peale kerra, loed, vaatad aknast välja, ja mõtled kõik mõtted lõpuni, mis argielusaginas katkestama pead. Või siis tukud, pisut pinnapealset, aga süütut und.
Tänahommikune buss oli külm nagu laut ja peale minu oli tööstuslikult suures sõiduvahendis veel ainult viis inimest. Kulus kolmveerand tundi, enne kui suutsin külmast kanged näpud üles soojendada, et nendega raamatu lehti keerata. Buss aga pooleteisttunnise sõidu jooksul inimlikku sisekliimat ei saavutanudki. Ma ei tihanud tõsise ilmega juhi käest sooja juurde ka küsima minna. Lohutuseks pakkus sõit siiski lummavaid vaateid. Lasnamäe kanalis, kus punerdas varakevade päike nagu Trinidad Tobago niiskes  - lämbes hommikus linnalähedase aguli mägede taustal, kullates üle kõigi aedade virsikupuud. Samamoodi kuldas see nüüd üle iga viimse kui tornmaja, mähkides need ebamaisesse tardumusse. Unustasin hetkeks oma külmunud käed ja lasin vaatesse selge taeva taustal siseneda pikal vagunite real. Ma usun rongidesse ja nii pigistasin silmad kinni ka nüüd ning soovisin rongi silla alt möödudes ühe segase sõnastusega ent siira soovi.
Pooleteisttunni pärast jõin Rakvere Aqva SPA-s kuuma kohvi kuuma piimaga ja sõin ahjusooja lihapirukat. Koolituspäev, mida läbi viisin, keskendus ajajuhtimisele. Seitsmeminutine vahejuhtum hommikul tundus ebamaise ja kaugena. Seitsme tunni pärast istusin ma jälle bussis, seekord soojas ja suunaga Tallinna poole.

Tallinna bussijaam meenutab metroojaama, kuhu kogu maailma kirevus sobiks korraks istutama end kokku keevitatud toolireale, kuulama ühe kõrvaga ETV-d ja teisega pubist kostuvat muusikat. Kus kõik on teel ja igaüks isemoodi. Kitarriga noormees jookseb peatusesse nr. 13, sest punaste huultega kassapidaja sõnas bussi olevat juba ees. Minu taga istuv ühe käega mees räägib telefoniga, ilmselt gruusia keeles. Naine karvamütsiga paremal loeb ajakirja Tervis. Naine karvamütsiga vasakul ütleb telefoni, et usu mind, see firma ongi värdjas. Mina olen ka üks puzzle tükk sellest pildist. Näen suurt kirja määrdunud seinal: "Siin on aega, aeg elab siin."

Kassajärjekordade nõtkest dünaamikast

Minu kodukandi pood on Kristiine Keskus. See ei ole tingimata hea uudis kui on vaja osta liiter piima. Tõsi, seda võib teha ka meie nn keldripoes Toomkoolis, kuid kui piima kõrvale oleks vaja soetada tükk parmesani juustu või sukkpüksid, tuleb ikkagi sukelduda hiigelpoe kõhtu. Ja kui see juhtub õhtutunnil, tuleb selleks läbida kõigepealt kadalipp suitsetavaid ja õlleseid, aga võib olla ka odekolonniseid kaaslinlasi, kes seisavad poe paraaduste ees ja suitsetavad "siin ei tohi suitsetada" alal. Enne valimisi seisab seal alati ka Ken-Marti Vaher ja jagab naistele roose. Niisiis, sõõm suitsuaroome, üks õline naeratus ning oledki õnnelikult läikivas, pontšiku ja kiirlõunate lõhnalises fuajees.
Kristiine Keskuse toidupood on juba pikemat aega remondis. See on kahtlaselt pikk aeg teades kui palju meil on töötuid ja ka kuldsete kätega töötuid. Igal juhul tuleb vähemalt viimased pool aastat siinsetel ostlejatel mängida kaupmehega peitust "arva kuhu me täna külmutatud juurviljad peitsime" ja kuulata saalitöötajate nõutuid selgitusi kõikidele küsimustele: "Kahijuks eij tijaa".

Millegipärast tuleb see, et poes kogu valikut saadaval pole meelde alles siis, kui korvi juba osad asjad laotud on, seega tuleb kiirelt õhtusöögi plaanid ümber mängida ja mõned asjad tagasi tõsta. Samal ajal reklaamitakse valjuhääldist Prisma väga tõhusaid ostunimekirju. Hindan omapärast huumorit, seega ei suuda see seik mind kuidagi endast välja viia. Samas on sedasorti paigad vaieldamatult täis "materjali", mida kaeda, analüüsida, imestada ning millest vahel harva ka tõelist inspiratsiooni ammutada.
Vaatlen inimesi, kellega samas kassajärjekorras seisan. Nende ostueelistusi ja olekut, kuulan nende dialooge. Naine suures spordijopes, kunstküüntes ja väljakasvanud mustades sorakates juustes ostab kaks pakki sigarette, karbi odavat säilitusaineterohket rosoljet, valgemast valgema saia, paar siidrit ja Kroonika. Mõtlen vaikselt, millisesse koju ta läheb, millises köögis ta seda rosoljet sööma hakkab. Kas tal on keegi keda armastada, on tal keegi, kes teda armastab. Ta maksab läikivast kunstnahast klõpsuga rahakotist kortsus rahatähtedega ja surub asjad tõsisel ilmel ja kiirustades kilekotti. Minu taga tõreleb ema oma kahe lapsega, kes auravad pikast poeskäigust oma kombekate sees. Jutt ei ole parem kui klimbiline soust, mida ta ilmselt kokku ostetud viineritest ja odavast jahust kokku keedab. Lapsed on armsad ja kuulavad, kuidas ema lubab juba sajandat korda neile, et ta mitte kunagi enam nendega poodi ei tule ja neile komme ei osta ning sõnade kinnituseks sakutab neid. Seekord veel laotakse kassalindile hunnik transrasvadest ja säilitusainetest pungil maiustusi ja kuus Actimeli ka. Ikkagi armastus.
Vanem naine ostab minu ees pudeli viia, keeduvorsti, ühe õuna ja leiva. Mõtlen isekeskis, et kas on kompressiviin, mehele keelekaste või endale õhtulohutuseks. Viimasel hetkel haarab proua ka ristsõnad korvi põhjast letile. Kuidas on tänav läti keeles, tuleb mulle millegipärast küsimus meelde.

Seal ma seisan ja tahaks igale ühele õlale koputada ja pidada maha sütitava loengu tasakaalustatud toitumisest. Rääkida sellest, kuidas toitumine mõjutab meie meeleolu ja käitumist. Toitumisterapeudi Kristiina Sõrmuse sõnadega hüüda, et tavapoed on kahjuks muutunud keemialaboriks, kus polegi suurt midagi osta. Jagada lihtsaid ja maitsvaid retsepte, kuidas oma elu ilusamaks süüa.
Aga ma ei tee seda loomulikult. Pikkades järjekordades olen hakanud hoopis ajakirju sirvima. Oleks ju ka kena teada saada, kas Sirje Eesmaa sai siis vanaduse pärast TV3-st kinga ja mis toimub meie väikeses kollases vabariigis.
Tunnen kuidas säärased pealkirjad Õhtulehe esikaanel kassade juures justkui võimendaks vaid õõnsate kaubanduskeskuste kurbloolikkust.

Soome televisioonis jookseb reklaam, kus algul näidatakse bussis üksildasi inimtüüpe ja kõigile neile on nende "sotsiaalne diagnoos" kirjutatud T-särgile: eronnut, yksinäinen, syöpä, työtön jne. Kontekst on põhjamaiselt rõhuv. Siis aga tuleb päike välja ja neile ilmub teinegi kiri särgile, a`la erronut (lahutatud) - vapaa (vaba); yksinäinen (üksildane) -  ystävällinen (sõbralik); syöpä (vähk) - toivo (lootus); työton (töötu) - luova (loov).
Päikselisema poole näitamisega keerulistes olukordades reklaamitakse ühte hommikust jutusaadet. Hakkan järjekorras olevatele inimestele omistama päikselisemaid diagnoose kuni minu maksmiskord kätte jõuab. Tuttava näoga kassapidaja, rahulik ja rõõmus. Tere, piip - piip - piip, 15.40 palun. Palun. Aitäh. Head õhtut.
Astun kargesse öhe, õhus on 10 aasta tagust lõhna, siis kui ma veel ise ka suitsetasin.

Varjud raamatukogu mistral

Mina ja raamatud. Kuidas ma nendeni jõuan. Ilmselt on mul mingid tundlad koguaeg registreerimas signaali mõne väärt ja soovitatava lugemise kohta. Soovituse andja suhtes peab mul olema muidugi respekt, aga võib juhtuda, et komistan loetava otsa ka niisama. Vahel saab sellest koguni ahelreaktsioon, et saan kuskilt leheveerult vihje. Siis loen selle raamatu ja selles raamatus veel paarile raamatule vihjatud teosed ühe jutiga. See võib kujundada näiteks mu suvemeelsuse. Nagu juhtus mullusui, kui alustasin Kalev Kesküla "Elu sumedusega", jätkasin Bergmaniga ja lõpetasin Per Olov Enquisti "Allatõugatud ingliga".

Ei maksa muidu arvata, et ma sellepärast olen miski raamatukoi. Tegelikult jõuan ma vaba aja lugemist oma ellu majutada siiski mõõdukas koguses ja seda hoolikamalt valin, millega verandale end päevateki alla kerra tõmmata. Eilseks päevaks oli mul märkmikusse tekkinud juba kenake nimekiri raamatutest, mida võiks kunagi - esimesel - võimalusel lugeda ja kui selgus, et need raamatupoodidest otsa saanud (kõik küsitud teosed!), seadsin veendunult sammud Harju tänava antikvariaati. Seal lubati mind lahkelt järjekorda panna. Kaheksandaks. Usaldusväärne meesteenindaja kinnitas, et järekord liigub vaevaliselt. Aitäh, nägemist!

Mul oli varuks veel üks kaart. Nimelt Rahvusraamatukogu koduteel, mis ka lõpuks raamatuid koju laenutab. Selle maja legoklotsfassaadile lähenedes tuleb alati peale magus tudengitunne. See on mingi müstiline segu vabadusest - rumalusest - innukusest. Viimasel ajal olen küll saanud sealt ka ehedaid eakate intellektuaalide kohvitamis - saiatamiskoha elamusi ja VATis muidugi elusaid teatrihetki. Seekord suundusin peale mantli loovutamist kohe 5ndalt korruselt raamatuid laenutama.
Korraga saab tellida kolm teost ja krigisevate liftidega sõitu pakkusin ma laost üles niisiis järgnevatele raamatutele:
Stig Claessoni "Sina magad, mina pesen nõud", Pascal Quinardi "Kõik maailma hommikud", Doktor Dolittle Buddleby seiklused. Viimane on mu lapsepõlve lemmik, mida oleks tore oma lastele lugeda, kuid olen suutnud selle kuhugi kenasti liiga ära ladustada.  
Raamatuid tuli pool tundi oodata. Sättisin end avarasse ja tühjavõitu teatmeteoste saali istuma. Peale minu võis seal olla veel umbes seitse hinge, neist pooled ehk mehed. Kõik kummalistes poosides kummardunud ja uurivad oma raamatute kohal. Mõni habetunud  - sakris, teine erivärvides sokkidega. Üks vibalik mees vaatas arvutist filmi. Minu vastas olev proua tõlkis midagi päris sõnaraamatust. Aeg tiksus suisa luksuslikult kui ma kaasmaalaste varje helepruunil mistral uurisin. Ma ei soovitaks suhte otsijatel sinna ehk minna, kuid ilusa paralleelmaailma ihalejatel kindlasti.
Rootslane Claesson kirjutab oma raamatus elust, vanadusest, armastusest ja surmast. "Kuidas näeb välja see heinamaa, kus me ükskord kohtume?" Loen seda leheküljelt 12 mitu korda ja mõtlen, et kui mu ema võtaks veel ette Soomes oma vabakutseliste näitlejatega seda lavastada, tahaksin seda kindla peale näha.
 

Kole ilus aja kulg

Tavaliselt see rabab jalust. Kevad ma mõtlen. Sirutab esimest korda oma käe välja täielikust talvest päiksekiirena, millel on soojust, linnulaulupahvakuna naabriaia pirnipuust või lume alt välja sulanud koerakakana. Sel aastal tajusin seda selgelt eile.
Võtsin lõpuks akna eest maha jõulukardinad -  punased sametiste põtradega sügavat jõuluhardust tekitavad iludused. Ja heledaid aknaorvasid kaedes tekkis kange tahtmine sinna midagi uut ja tohutult lillelist riputada. Vaagisin pikalt, kas minna oma non - õmblemisoksusega Abakhani kiibitsema ja Uut Algust lubavaid kangaid ostma. Kaine meel sai siiski võitu ja riputasin akna ette eelmise hooaja kollatriibulised kardinad, kelle sünnikodu Soome Ikeas. Näed, praegu ütlesingi kardinate kohta "nad", nagu oleks tegu elusolenditega. Ja võib olla on asjal jumet, sest just siis, kui ma poole kehaga aknast välja küünitades paberrätiga klaaspindasid nühkisin ja hiljem päikeselaigus kardinaid triikisin, olid kõik kohad elu täis.
Panin kardinad ette, sättisin toad  korda ja läksin avatud akna alla diivanile tekkide sisse magama nagu väike laps. Magasin mitu tundi. Ma ei mäleta, millal seda viimati viie aasta jooksul teinud oleksin. Aga eile magasin pere koju oodates end ilusaks.
Täna tervitas mind teistsugune kevad. Kiuslik jäine linnakaunitar. Teel kohtumisele Riigiprokuratuuri kaotasin tasakaalu ja kukkusin pikali. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, kuid põlve äestasin ja sukapükstesse sain algkoolilapseliku augu. Koju naastes seisis eakas naabriproua aknal ja teatas naerates, et nemad abikaasaga on libeduse vangid. Targem on nii vanadel kodus püsida kui õues konte murda, selgitas arstist vanaproua ja palus mul toidutooja sisse lasta. Ma lasin.

Buss nr. 18 suunaga nädalavahetusse

Viimane nõustamine lõppes ja astusin vesisesse, libedasse veebruari varaõhtusse. Mul on meie linna ühistranspordiga eriline side. Ma ei tea väga palju liinidest ja nende kulgemise aegadest, aga kui ma mõnda peatusesse astun, siis alati mõni rattaline ette vurab, millega õigesse paika saab. Tegelikult oleksin pidanud kõndima. Ja mõtlema oma mõtteid, mis sedapuhku olid eriti meeliülendavad. Ma mõtlesin heldimusega paarile oma kliendile, kelle elus päike pilve tagant välja oli tulnud ja nüüd häbenemata säras. Soovisin neile mõttes head ning astusin bussi, et lihtsalt kiiremini pood - kodu tretiga ühele poole saada.
Buss nr. 18 oli räpane vana mudeli sõiduvahend. Mõned värviliste peakatetega inimesed välja arvatud, oli masendus suitsetamisest kollaka näpuga õhku kriibitud. Komposteerisin pileti ja jäin üsna juhi poolsesse otsa seisma, lapsekäru kõrvale. Kui buss liikuma hakkas, püüdis kõrv kinni haleda beebi nutu, mis tuli tollest samast kärust. Silmistsesin beebi käru taga seisvat ema. Noort vene naist, kellel akne tugevalt nägu oli äestanud ja kelle rasused juuksed olid kammimata krunniks surutud. Midagi tema välimuses rääkis sellest, et emaks saamine ei ole ehk olnud kõige oodatum sündmus. Tema kõrvas seisis sõbranna, kelle sportilik riietus oli määrdunud ja kelle näost võis aimata, et ei alkohol, ega kodutus pole väga võõrad teemad. Lapse nutt läks üha valjemaks ja väikest ruumi täitis pinevus. Naine püüdis rabedalt käru kiigutada, aga see ei aidanud. Sõbranna surus käe rusikasse ja pakkus, et lapsele tuleb kere peale anda. Tundsin, kuidas mu selgroog jäiseks muutus ning proovisin naeratada hädas olevale emale. Mitte midagi öeldes, lihtsalt naeratades, justkui vabandavalt, et see on täitsa okei kui nad nutavad, ärge muretsege. Võib olla mulle tundus, aga naine naeratas ka, minuni hakkas levima tugevat alkoholi lõhna kui ta sõbrannale repliigi poetas: "Kas sa siis ise väiksena ei nutnud".
Järgmises peatuses tuigerdasid nad koos käruga maha.
Tegin oma peas ruumi kaastundele ja usule, et lapsega saab olema kõik hästi ja et emal on meeles poole aastast beebit ka toita. Emade hukkamõist ega äge lapse kaitseks sekkumine sellises olukorras pole parim lahendus. Pean seda endale ratsionaalselt ikka ja jälle meelde tuletama kui süda sees lõhkeda tahab.
Täna hommikuomletti valmistades, kuulasin Ajalik ja Ajatu saadet, kuidas eestlased on religiooni oma rahvamuistendites tõlgendanud. Kõrv püüdis kinni katke, et Kurat olnud algselt Jumala peaingel. Ühel hetkel tahtnud ta aga kõrgemale tõusta ja Jumal heitnud ta taevast maa peale. Siin ta nüüd siis asjatab. Aga algselt oli ta hea.

Buss nr. 5 ja Näpumees

Ma olen sügavalt veendunud, et see, kes ei sõida ühistranspordiga, aegaajaltki, ei adu tegelikku Eesti elu - siinseid inimesi, selle pooltoone ja tõelisi lõhnu. Seepärast sõidan mina üsna palju ühistranspordiga. Vaatlen inimesi, mõtlen nende peale, kujutan ette, kuidas nad elavad ja kus elavad ja enamasti astun oma peatuses välja pead pööritava emotsiooniga.
Seepärast, et see on maailm, mida ma ei saa muuta ja millega mul tuleb õppida elama. Olen vahel tajunud seda sürreaalromantilisena, vahel filmilikuna, vahel wiiralti põrguna, vahel iroonilisena, aga üks sarnasus on läbiv. See mõjub alati.
Bussis nr. 5, olles teel asiselt koosolekult oma askeetlikusse nõustamisruumi märkasin minust diagonaalis tüsedat kolmekümnendates meest istumas. Seljas tumedad ilmetud riided, müts mammapojalikult kõrvuni veetud põrnitses ta enda ette. Valkjas nägu pinges hoidis ta käsi koos, keerutades nimetissõrme küüsi aeglaselt ümber teineteise nagu tiirlevaid objekte. Vaevatud ja keskendunud näost õhkus vihkamist ja aegajalt surus ta oma näpud lihtsalt kokku, vaadates tummal vesisel pilgul hetkeks porisest aknast välja. Korraks tõmbles põses lihas ja mehepoja harvade vurrude vahel hakkas pärlendama higi. Märkasin, et tema kõrval istub eakas naine. Naise tugevalt värvitud lillakaspunane suu oli põlglikult kokku surutud ja tema näojooned olid peegelpilt tema kõrval istuva mehe omast. Hetk hiljem sisistaski ta midagi mehele. Mees noogutas masinistlikult ja jätkas bussipõranda põrnitsemist.
Ema ja poeg. Mis siis oli juhtunud. Kujutasin ette, kuidas noormees on oma ema vang, kasvatanud selga tohutu vammuse ja võib olla peidus ka meelehäire sees, et kaitsta end ema vihkamise ja armastuse eest. Nii see paistis. Tõde ma loomulikult ei tea. Nad väljusid samas peatuses kui mina. Libedasse, niiskesse trööstitusse linnatalve. Arsti juurde? Invaliidsuspensioni taotlema?
Ja võib olla ühel hiliskevadisel päeval on Mehepoeg ühel nurmel ja päästab lepatriinulapsed ära tuulegeneraatorite tarvis maasse löödud koppade eest. Võib olla.
 

Kõik algas sellest et...

Ma olen psühholoog ja karjäärinõustaja. See on lihtne töö, ma usun oma inimestesse ja nende elu läheb ilusamaks. Mul on väike askeetlik kabinet ja see on natuke vastuolus sellega, milline ma olen ise. Milline ma olen ise? Värviline, emotsionaalne, siiras, huvituv, süttiv, kaasav, veenev. Jah, selline ma olen enamjaolt. Ja vahel ka melanhoolne, lohutamatu, skeptiline, isegi kiuslik ja jonnakas võin olla. Aga seda külge teavad minust vaid lähemad inimesed. Mul ei ole probleem olla ebatäiuslik, see isegi meeldib mulle ja lähendab mind mu klientidega. Ma pole selline ülimalt rafineeritud psühholoogitädi, vaid täitsa tavaline inimene. Ehk erinev selle poolest, et ma olen tänu pikale pikale tööle ja sünteesile jõudnud vähemalt oma arvates lähedale ilusa elamise valemile. Ja seda just ma tahangi jagada oma klientidega, aitan neil leida üles nende tugevused ja rajade elu neile kandvatele alustalade. Moodsalt võib seda nimetada ka sotsiodünaamiliseks karjäärinõustamiseks psühhodraama meetodil. Või elunõustamiseks.
Ent mitte oma tööst ei taha ma siin blogis jutustada. Kuidas ma saaksingi, see on ju konfidentsiaalne. Ma tahan jutustada sellest, mis hakkab toimub siis, kui ma tööukse seljataga kinni panen ja astun kasvõi näiteks ühistranspordivahendisse - bussi, trammi, trolli või taksosse. Ja sellest kuidas ma maailma näen, sellel teelõigul koju. Koju, kus asub minu maailm, selline nagu olen ma ise.