Viisin hommikul lapsed lasteaeda, ent koju jalutamise asemel keerasin näo hommikupäikesesse ning otsustasin Uuele Maailmale tiiru peale teha. Koidu tänav, mida mööda viimased paar aastat hiliskevadeti hommikujooksu harrastan, laseb end ümbritseda hallikaks muutunud lumevallidest. Eestiaegsed puumajad aga ringutavad juba oma puiseid fassaade selge taeva poole.
Kõnnin ja linnulaul on peaaegu kõrvu lukustav. Kui lindude keelt mõistaksin, siis kuuleksin ehk lugusid kaugetest maadest, kus saabunud sulelised talvitumas käisid ja kohalike muljeid sellest, kuidas siinne talv üle elati. Aga ma ei mõista. Selle asemel oskan kevadet tõlgendada läbi värske õhu, mida endasse ahmin. Selles kvartalis pole autoliiklus veel seljatanud jala käimist, ja hoolimata sellest, et kell on kümne peal, tukub linnaosa nagu hilishommikutundideni maalinud vaene kunstnik. Ma ei teagi, miks tuli pähe, et vaene. Paar aastat tagasi Tänavafestivali aegu, tegi Rein Ruutsoo ekskursiooni siinkandi hoovidesse ja aedadesse. Ta jutustas, kuidas vaimueliit raudse eesriide kiuste siin aedades maailmatasemel kunsti viljeles. Paljusid, kellest juttu oli, meie hulgas enam pole. Aga aiad on alles ja tänavad, hoovid ja õunapuud. Ja õunapuudel on kindlasti sisimas aimdus, et kuu - paari pärast on nad õites. Mina jalutan ja alles elan oma ajalugu siin. Astun delikaatselt üle väljasulanud koerakaka.
Möödun majadest, mis on kaunilt, ent kohati hingetult restaureeritud ja majadest, mis kõnelevad selgelt aja möödumisest, kaduvikust. Mõni neist peidab end häbenedes aia sisse, mõni laiutab nahaalselt tänava ääres. Kuskil aias keegi saeb.
Jõuan pargini, kus olen lugematuid kordi lastega mängimas ja kiikumas käinud ja koolini, mille staadionil olen suvevormi treeninud. Tagasiteel märkan, et et Luha ja Kodu tänava nurgal on maja müügis. Ilus Eestiaegne ehitis, kuid väga halvas korras. Korraks tuleb pähe kujutlus, kuidas esimesel korrusel toimetab minu loodud karjäärikohvik ja teisel korrusel on nõustamisruumid. Selline tuhkatriinulik unistus - pidu särab sees, aga ilmselt minul nõnda suurte ja ressursimahukate projektidega selles elus asja pole.
Keeran Komeedi tänavale. Meie postiljon vestab juttu ühe prouaga, kellel on riietatud koer vanas lapsekärus. Selline sakris rakapeni, kes kannatlikult käruraamil istub ja oma koerapilgul laseb ringi ekselda.
Kevad on tõesti käes, mõtlen, et naasen oma päikesepalavasse ärklikoju.
