Sunday, December 23, 2012

Aastalõpu kokkuvõte


Seda aastat olen lõpetanud juba umbes kaks kuud. Täpsemalt siis kui oli selge, et oma Pilve kodust välja kolime ja uue eluaseme peame leidma. Kummaline on see, et kolimine on ju väga pragmaatiline: sul on maakler, ostja, notar, leping, välja kolimise kuupäev ja üleandmise-vastuvõtmise akt. Aga kõige selle asisuse kõrval nutsin ikka ühel päeval korraliku peatäie. Tuli meelde, kuidas seda kodu ehitasime, kuidas iga nurk oli kui eraldi kunstiteos, mida vaadata lähedalt ja kaugelt. Kuidas mööblit otsisime, et mis meid kõnetab – mõne asja suisa vaateaknalt pleekinuna endale koju tirisime, kuna tundus nii meie oma. 

Meil on nüüd uus kodu ka juba olemas. Uuel aasta hakul saame sisse. Kuid võõrastan veidi, sest nii palju on olnud möödarääkimisi ja pettumusi. Köögimööbel, mille välja vaatasime ja ära broneerisime, ning mille järgi  kõik muu sättisime, müüdi lihtsalt maha (müüja vabandas ja kehitas õlgu) - uue samasuguse tellimine oleks maksnud 700 eurot rohkem. Ka see on mõistlik hind kui arvestada, et läksime teist teed ja sellega kaasnesid oma raskused. Rääkimata selle kõige juures sellest, et sellel majal on küll majesteetlikud korstnad, kuid kaminat me sinna teha ei saa. Kui ma ei usuks, et iga asi on millelegi hea, vorbiksin ilmselt tarbijakaitses juba kümnendat kaebust. Aga ma usun. Ja veel ma usun, et hea seltskonnaga on karukoopas ka lõbus ja hea. Ja et meie pere ikka selline seltskond on.
Sellel aastal oli päris palju uusi asju kogetud. Nimelt hakkasin talisuplejaks. Lapsed õppisid aasta alguses lihtsalt ujujaks, kuid loobusid siis. Soetasime uue auto, kuna vana muutus tõrksaks, ehkki seenel aitas temaga veel käia. Ehk järgmiseks suveks on vana Saab ka pöördesse ajamise konditsioonis, siis on üks sõiduriist, mille üle siirast rõõmu tunda.  

Saime sauna valmis peale kolme aastat „me ehitame sauna“ juttu. Ja ehkki kõik on veel väga poolik ja osad asjad läksid ka sellega metsa, saame ikkagi leili võtta ja lumes püherdada. Sealt lumest auravana taevasse vaadates on tähed hoopis teistsugused.
Kirjutasin sel aastal lasteraamatu „Eduard ja Pihla hakkavad töövarjudeks“ ja tundsin, nagu oleksin midagi väga lahedat teinud. Ehkki raamatuid olen ka varem kirjutanud, oli see kuidagi eriline sündmus.

Üks mu lapsuke läks esimesse klassi ja Jaak Visnap abiellus Kadri Alesmaaga. Totaalne elu usaldamine mõlemal juhul. Ka mu elu esimene London jäi sellesse aastasse!
Tegime sel aastal tööl bändi. Ma tõesti pole kunagi varem bändi teinud, ehkki kooli ajal jõlkusin küll raadioruhvis ja mu esimene kooliaegne peika oli kitaramies. Täiskasvanuna bändi teha on aga sootuks lahe. Natuke nagu see noorusetunne, aga natuke midagi muud ka. Näed igasugu roheliste peadega karvaseid ja sulelisi ja oled ise ka natuke värvilisem ja vabam ja ennast imetlevam kui tavaline kontorirott.

Ma väga loodan, et ma tolleks viimaseks muutunud ei ole selle aastaga – arvuti- ja koosolekutunde tuleb rohkem kui viimase viie aasta jooksul kokku. Ja ehkki töö vilju on ka olnud vahva nautida, on vahel ka suuri küsimus ja kõhklusi – kas, milleks ja kellele see kõik.
Õnneks tuleb sinna kõrvale seada ka armastaja ja perenaise kursus, psühhodraama, sumedad ööd Reini kaldal telgis, kui söelaevad ja aurikud mööduvad. Mõned vapustavad konverentsid ja olulised kohtumised, paar istutatud ploomipuud. Mõned õnnelikud noored ja mõned suuremad, kes end tänu karjäärinõustamisele leidnud.

Ja kui ma midagi praegu igatsen, siis on see üks inspiratsioonipuhang, mis ärataks ja raputaks. Nii, et iga keharakuga oleks tunda, et ma elan. Ja seda mitte vaid asises mõttes.

...
Võsu on imeline paik jõulude veetmiseks. Soomekelguteed ja meri, lumised männid ja metsavaikus. Ja ometi ei ole sel aastal veel pugenud hinge seda jõuluhärdust nagu lapsena. Isegi siis kui piparkooke lastega küpsetasime, lauamänge mängisime, kuuske toomas käisime, ehitisime ja küünlad süütasime. Isegi päris siis mitte kui laste palvel jõulunäidendi kirjutasin ja seda hoogsalt homme õhtuks harjutame. 
Miski rahutus ja igatsus on veel, mis ei anna asu.  Otsisin just üht lapsepõlve nääriluuletust ja ei leidnudki üles. Lootsin, et nii nagu tookord, elustab see ka nüüd selle aastalõpu kummalise väreluse hinges.
Ehk veel jõuab, ehk veel tuleb...


Kauneid jõule kallid kaasteelised ja kulgevat aastalõppu