Jälle on aasta möödunud mu armsad kuningad. Kuidas on läinud teil ja teie kuningriikidel? Mäletate veel minu mullust, pisut lapselikku põgenemist kuningriigist. Tagasi tulemisest alates olen ma päris mitmeid suuri muutusi teinud oma elus. Nimelt on valitsemine ikka üpris üksildane tegevus. Ka siis kui saad oma kallile kaasale toetuda ning Narr ja Õukonna targad sind nõustavad – eks otsused tuleb ikka endal teha. Tundsin, et vajan oma ellu midagi loomingulist ja käega katsutavat. Ning siis lahvatas mõte – tahan õppida süüa tegema. Palusin kuninglikul peakokal olla endale teejuhiks. Ja kujutage ette, olen nüüd juba pool aastat igal õhtul kokandustunde võtnud ja oma armast kuninglikku naisukestki peenete õhtu- ning hommikusöökidega üllatanud. Ja mis kõige tähelepanuväärsem– mõistan oma rahvast nüüd palju paremini. Kord kuus nimelt läheme kuningliku köögiga linnaväljakule ja pakume kõigile hõrku kosti, kus ka minu kokakunsti oskused juba kasutet. Olen siin vaikselt mõelnud, et kui järgmiseks prooviks puutööd, piiluks savikotta ja sadulsepa manu. Elevus isetegemisest on suur.
Sõbrad, minu kuningatütred on nüüd kõik mehel, kuid ma pole ikka veel vanaisa. Tuiskavad teised mööda ilma ringi ega mõtlegi veel paikseks jääda. Kui vaikselt pärin, hüüavad nad: „Papaa, me parandame maailma“. No kellesse nad küll on?!
Minu armas naine läheb aga iga aastaga üha kaunimaks. Ja ühel meie õhtusel jalutuskäigul härmas roosiaias tundsin seletamatut soovi talle mida erilist öelda. Ei leidnud aga õigeid sõnu. Vähkresin siis hiljem voodis kui tema juba ingli näoga minu kõrval suikus ja hiilisin küünlavalgel käärkambrisse. Ja uskuge või mitte, kirjutasin talle luuletuse. Elu esimese. Ma pole talle seda veel üle andnud, aga loodan seda teha kui kell uusaastaööl 12 lööb. Küllap peate mind veidrikuks – küpsetab ja luuletab ja…
Aga mis siis ikka. Maailm on kummastav paik, on valulikke kogemisi, sealsamas juhtub imesid. Olen muidugi globaalsete asjade pärast mures, aga viimasel ajal üha rohkem armastuse ja andestamise usku. Avastasin, et väikestes asjades võib palju võlu olla. Ma ei mäleta, et minu kallis ema oleks mulle seda õpetanud – ta ütles ikka, Poja, mõtle suurelt, sinust saab Kuningas. Ja siin ma nüüd olen, vana mees, nautimas argiseid naudinguid ja astumas esimesi samme tundmatutel loomeradadel.
Hakkan lõpetama. Tahan peolaua juures veel abiks olla ja tütred on oma tõldadega peagi siin. Minu armas perekond! Veidi pabistan selle luuletuse pärast – ootab teine kuldses ümbrikus üle andmist. Hoidke pöialt! Ja kirjutage ometi kallid Kuningad, kuidas läheb teil ja teie kuningriikidel. Ja millal tuleb AEG kui me koos jälle tule ümber tähtsaid mõtteid mõlgutame?
Elagu kuningad ja nende kuningriigid! Häid pühi ning hinge kosutavat aastavahetust!
