Buss nr. 18 suunaga nädalavahetusse

Viimane nõustamine lõppes ja astusin vesisesse, libedasse veebruari varaõhtusse. Mul on meie linna ühistranspordiga eriline side. Ma ei tea väga palju liinidest ja nende kulgemise aegadest, aga kui ma mõnda peatusesse astun, siis alati mõni rattaline ette vurab, millega õigesse paika saab. Tegelikult oleksin pidanud kõndima. Ja mõtlema oma mõtteid, mis sedapuhku olid eriti meeliülendavad. Ma mõtlesin heldimusega paarile oma kliendile, kelle elus päike pilve tagant välja oli tulnud ja nüüd häbenemata säras. Soovisin neile mõttes head ning astusin bussi, et lihtsalt kiiremini pood - kodu tretiga ühele poole saada.
Buss nr. 18 oli räpane vana mudeli sõiduvahend. Mõned värviliste peakatetega inimesed välja arvatud, oli masendus suitsetamisest kollaka näpuga õhku kriibitud. Komposteerisin pileti ja jäin üsna juhi poolsesse otsa seisma, lapsekäru kõrvale. Kui buss liikuma hakkas, püüdis kõrv kinni haleda beebi nutu, mis tuli tollest samast kärust. Silmistsesin beebi käru taga seisvat ema. Noort vene naist, kellel akne tugevalt nägu oli äestanud ja kelle rasused juuksed olid kammimata krunniks surutud. Midagi tema välimuses rääkis sellest, et emaks saamine ei ole ehk olnud kõige oodatum sündmus. Tema kõrvas seisis sõbranna, kelle sportilik riietus oli määrdunud ja kelle näost võis aimata, et ei alkohol, ega kodutus pole väga võõrad teemad. Lapse nutt läks üha valjemaks ja väikest ruumi täitis pinevus. Naine püüdis rabedalt käru kiigutada, aga see ei aidanud. Sõbranna surus käe rusikasse ja pakkus, et lapsele tuleb kere peale anda. Tundsin, kuidas mu selgroog jäiseks muutus ning proovisin naeratada hädas olevale emale. Mitte midagi öeldes, lihtsalt naeratades, justkui vabandavalt, et see on täitsa okei kui nad nutavad, ärge muretsege. Võib olla mulle tundus, aga naine naeratas ka, minuni hakkas levima tugevat alkoholi lõhna kui ta sõbrannale repliigi poetas: "Kas sa siis ise väiksena ei nutnud".
Järgmises peatuses tuigerdasid nad koos käruga maha.
Tegin oma peas ruumi kaastundele ja usule, et lapsega saab olema kõik hästi ja et emal on meeles poole aastast beebit ka toita. Emade hukkamõist ega äge lapse kaitseks sekkumine sellises olukorras pole parim lahendus. Pean seda endale ratsionaalselt ikka ja jälle meelde tuletama kui süda sees lõhkeda tahab.
Täna hommikuomletti valmistades, kuulasin Ajalik ja Ajatu saadet, kuidas eestlased on religiooni oma rahvamuistendites tõlgendanud. Kõrv püüdis kinni katke, et Kurat olnud algselt Jumala peaingel. Ühel hetkel tahtnud ta aga kõrgemale tõusta ja Jumal heitnud ta taevast maa peale. Siin ta nüüd siis asjatab. Aga algselt oli ta hea.