Täna hommikul tirises telefon 6:30. Enne seda nägin väga intensiivset unenägu, et koolitan kedagi ja et on väga külm. Päriselt oligi kõhedavõitu, sest lapsed olid kaissu pugenud ja teki okupeerinud. Põhjapoolne magamistuba oli radiaatorile truudust murdnud ja keeranud oma pale tuulise, taeva ununenud kuuga talvehommiku poole.
Reaalsus oli ka see, et tuli sõita Rakverre ajajuhtimise koolitust tegema. Pätikohv, võileib, asjad kaenlasse, pilk peeglisse ja kaasa eelsoojendatud autosse, et bussijaama sõita. Kui auto vaikselt turtsatas ja välja suri. Ilmselt paar lonksu bensiini paagis vähem kui ettenägelik autoomanik 25 kraadise külmaga lubaks, tõrkus linnamaastur käivitumast. Hetkeks oli pea tühi, sest viimane minut oli käes ja bussiaeg üsna täpselt koolituse algust silmas pidades välja rihitud. Siis hakkas kõrvu kostuma päästev diislimüdin, selgus, et üleaedne hakkab just kaubikuga paigalt võtma. Vehkisin kätega ja mees keris akna alla. Seletasin talle Šhreki Saabastega Kiizu ilmel olukorda ja palusin, et kas oleks mind võimalik bussijaama visata, häda käes. Mees maigutas ja venitas siis vastu tahtmist, et põhimõtteliselt ju oleks, aga enne tuleb kindlasti laps lasteaeda viia ja naine tööle, siis ehk. Et bussi väljumiseni oli jäänud napp veerand tundi, loobusin kaasmaalase lahkest pakkumisest.
Edasi tulid taksot oodates elu kõige pikemad seitse minutit. Jõudsin vähemalt viis korda mööduvatele autodele plafooni peale mõelda. Lõpuks takso tuli, lahke vene mees roolis, kes lubas, et paari nutika haagiga jõuame väljumisajaks kohale.
Täpselt sel hetkel kui bussi astusin ja raha pileti vastu vahetasin, hakkaski buss liikuma. Õnn oli minuga.
Mulle meeldib bussiga pikki otsi sõita. Tartusse, Pärnusse, Rakverre, Narva. Rõõmustan justkui maast leitud aja üle, pühendusega iseendale. Istud, tõmbad end tooli peale kerra, loed, vaatad aknast välja, ja mõtled kõik mõtted lõpuni, mis argielusaginas katkestama pead. Või siis tukud, pisut pinnapealset, aga süütut und.
Tänahommikune buss oli külm nagu laut ja peale minu oli tööstuslikult suures sõiduvahendis veel ainult viis inimest. Kulus kolmveerand tundi, enne kui suutsin külmast kanged näpud üles soojendada, et nendega raamatu lehti keerata. Buss aga pooleteisttunnise sõidu jooksul inimlikku sisekliimat ei saavutanudki. Ma ei tihanud tõsise ilmega juhi käest sooja juurde ka küsima minna. Lohutuseks pakkus sõit siiski lummavaid vaateid. Lasnamäe kanalis, kus punerdas varakevade päike nagu Trinidad Tobago niiskes - lämbes hommikus linnalähedase aguli mägede taustal, kullates üle kõigi aedade virsikupuud. Samamoodi kuldas see nüüd üle iga viimse kui tornmaja, mähkides need ebamaisesse tardumusse. Unustasin hetkeks oma külmunud käed ja lasin vaatesse selge taeva taustal siseneda pikal vagunite real. Ma usun rongidesse ja nii pigistasin silmad kinni ka nüüd ning soovisin rongi silla alt möödudes ühe segase sõnastusega ent siira soovi.
Pooleteisttunni pärast jõin Rakvere Aqva SPA-s kuuma kohvi kuuma piimaga ja sõin ahjusooja lihapirukat. Koolituspäev, mida läbi viisin, keskendus ajajuhtimisele. Seitsmeminutine vahejuhtum hommikul tundus ebamaise ja kaugena. Seitsme tunni pärast istusin ma jälle bussis, seekord soojas ja suunaga Tallinna poole.
Tallinna bussijaam meenutab metroojaama, kuhu kogu maailma kirevus sobiks korraks istutama end kokku keevitatud toolireale, kuulama ühe kõrvaga ETV-d ja teisega pubist kostuvat muusikat. Kus kõik on teel ja igaüks isemoodi. Kitarriga noormees jookseb peatusesse nr. 13, sest punaste huultega kassapidaja sõnas bussi olevat juba ees. Minu taga istuv ühe käega mees räägib telefoniga, ilmselt gruusia keeles. Naine karvamütsiga paremal loeb ajakirja Tervis. Naine karvamütsiga vasakul ütleb telefoni, et usu mind, see firma ongi värdjas. Mina olen ka üks puzzle tükk sellest pildist. Näen suurt kirja määrdunud seinal: "Siin on aega, aeg elab siin."
No comments:
Post a Comment