Ma olen psühholoog ja karjäärinõustaja. See on lihtne töö, ma usun oma inimestesse ja nende elu läheb ilusamaks. Mul on väike askeetlik kabinet ja see on natuke vastuolus sellega, milline ma olen ise. Milline ma olen ise? Värviline, emotsionaalne, siiras, huvituv, süttiv, kaasav, veenev. Jah, selline ma olen enamjaolt. Ja vahel ka melanhoolne, lohutamatu, skeptiline, isegi kiuslik ja jonnakas võin olla. Aga seda külge teavad minust vaid lähemad inimesed. Mul ei ole probleem olla ebatäiuslik, see isegi meeldib mulle ja lähendab mind mu klientidega. Ma pole selline ülimalt rafineeritud psühholoogitädi, vaid täitsa tavaline inimene. Ehk erinev selle poolest, et ma olen tänu pikale pikale tööle ja sünteesile jõudnud vähemalt oma arvates lähedale ilusa elamise valemile. Ja seda just ma tahangi jagada oma klientidega, aitan neil leida üles nende tugevused ja rajade elu neile kandvatele alustalade. Moodsalt võib seda nimetada ka sotsiodünaamiliseks karjäärinõustamiseks psühhodraama meetodil. Või elunõustamiseks.
Ent mitte oma tööst ei taha ma siin blogis jutustada. Kuidas ma saaksingi, see on ju konfidentsiaalne. Ma tahan jutustada sellest, mis hakkab toimub siis, kui ma tööukse seljataga kinni panen ja astun kasvõi näiteks ühistranspordivahendisse - bussi, trammi, trolli või taksosse. Ja sellest kuidas ma maailma näen, sellel teelõigul koju. Koju, kus asub minu maailm, selline nagu olen ma ise.
No comments:
Post a Comment