Minu kodukandi pood on Kristiine Keskus. See ei ole tingimata hea uudis kui on vaja osta liiter piima. Tõsi, seda võib teha ka meie nn keldripoes Toomkoolis, kuid kui piima kõrvale oleks vaja soetada tükk parmesani juustu või sukkpüksid, tuleb ikkagi sukelduda hiigelpoe kõhtu. Ja kui see juhtub õhtutunnil, tuleb selleks läbida kõigepealt kadalipp suitsetavaid ja õlleseid, aga võib olla ka odekolonniseid kaaslinlasi, kes seisavad poe paraaduste ees ja suitsetavad "siin ei tohi suitsetada" alal. Enne valimisi seisab seal alati ka Ken-Marti Vaher ja jagab naistele roose. Niisiis, sõõm suitsuaroome, üks õline naeratus ning oledki õnnelikult läikivas, pontšiku ja kiirlõunate lõhnalises fuajees.
Kristiine Keskuse toidupood on juba pikemat aega remondis. See on kahtlaselt pikk aeg teades kui palju meil on töötuid ja ka kuldsete kätega töötuid. Igal juhul tuleb vähemalt viimased pool aastat siinsetel ostlejatel mängida kaupmehega peitust "arva kuhu me täna külmutatud juurviljad peitsime" ja kuulata saalitöötajate nõutuid selgitusi kõikidele küsimustele: "Kahijuks eij tijaa".
Millegipärast tuleb see, et poes kogu valikut saadaval pole meelde alles siis, kui korvi juba osad asjad laotud on, seega tuleb kiirelt õhtusöögi plaanid ümber mängida ja mõned asjad tagasi tõsta. Samal ajal reklaamitakse valjuhääldist Prisma väga tõhusaid ostunimekirju. Hindan omapärast huumorit, seega ei suuda see seik mind kuidagi endast välja viia. Samas on sedasorti paigad vaieldamatult täis "materjali", mida kaeda, analüüsida, imestada ning millest vahel harva ka tõelist inspiratsiooni ammutada.
Vaatlen inimesi, kellega samas kassajärjekorras seisan. Nende ostueelistusi ja olekut, kuulan nende dialooge. Naine suures spordijopes, kunstküüntes ja väljakasvanud mustades sorakates juustes ostab kaks pakki sigarette, karbi odavat säilitusaineterohket rosoljet, valgemast valgema saia, paar siidrit ja Kroonika. Mõtlen vaikselt, millisesse koju ta läheb, millises köögis ta seda rosoljet sööma hakkab. Kas tal on keegi keda armastada, on tal keegi, kes teda armastab. Ta maksab läikivast kunstnahast klõpsuga rahakotist kortsus rahatähtedega ja surub asjad tõsisel ilmel ja kiirustades kilekotti. Minu taga tõreleb ema oma kahe lapsega, kes auravad pikast poeskäigust oma kombekate sees. Jutt ei ole parem kui klimbiline soust, mida ta ilmselt kokku ostetud viineritest ja odavast jahust kokku keedab. Lapsed on armsad ja kuulavad, kuidas ema lubab juba sajandat korda neile, et ta mitte kunagi enam nendega poodi ei tule ja neile komme ei osta ning sõnade kinnituseks sakutab neid. Seekord veel laotakse kassalindile hunnik transrasvadest ja säilitusainetest pungil maiustusi ja kuus Actimeli ka. Ikkagi armastus.
Vanem naine ostab minu ees pudeli viia, keeduvorsti, ühe õuna ja leiva. Mõtlen isekeskis, et kas on kompressiviin, mehele keelekaste või endale õhtulohutuseks. Viimasel hetkel haarab proua ka ristsõnad korvi põhjast letile. Kuidas on tänav läti keeles, tuleb mulle millegipärast küsimus meelde.
Seal ma seisan ja tahaks igale ühele õlale koputada ja pidada maha sütitava loengu tasakaalustatud toitumisest. Rääkida sellest, kuidas toitumine mõjutab meie meeleolu ja käitumist. Toitumisterapeudi Kristiina Sõrmuse sõnadega hüüda, et tavapoed on kahjuks muutunud keemialaboriks, kus polegi suurt midagi osta. Jagada lihtsaid ja maitsvaid retsepte, kuidas oma elu ilusamaks süüa.
Aga ma ei tee seda loomulikult. Pikkades järjekordades olen hakanud hoopis ajakirju sirvima. Oleks ju ka kena teada saada, kas Sirje Eesmaa sai siis vanaduse pärast TV3-st kinga ja mis toimub meie väikeses kollases vabariigis.
Tunnen kuidas säärased pealkirjad Õhtulehe esikaanel kassade juures justkui võimendaks vaid õõnsate kaubanduskeskuste kurbloolikkust.
Soome televisioonis jookseb reklaam, kus algul näidatakse bussis üksildasi inimtüüpe ja kõigile neile on nende "sotsiaalne diagnoos" kirjutatud T-särgile: eronnut, yksinäinen, syöpä, työtön jne. Kontekst on põhjamaiselt rõhuv. Siis aga tuleb päike välja ja neile ilmub teinegi kiri särgile, a`la erronut (lahutatud) - vapaa (vaba); yksinäinen (üksildane) - ystävällinen (sõbralik); syöpä (vähk) - toivo (lootus); työton (töötu) - luova (loov).
Päikselisema poole näitamisega keerulistes olukordades reklaamitakse ühte hommikust jutusaadet. Hakkan järjekorras olevatele inimestele omistama päikselisemaid diagnoose kuni minu maksmiskord kätte jõuab. Tuttava näoga kassapidaja, rahulik ja rõõmus. Tere, piip - piip - piip, 15.40 palun. Palun. Aitäh. Head õhtut.
Astun kargesse öhe, õhus on 10 aasta tagust lõhna, siis kui ma veel ise ka suitsetasin.
No comments:
Post a Comment