Lugesin oma varasemad postitused üle ja mõistsin, et ühes asjas pole ma ka sel aastal suurt edasi arenenud. Igatsus aja järgi, mil lihtsalt olla ja lasta loomingulisel inspiratsioonil end tabada, ei saabu tõeliselt justkui kunagi. Või kui, siis kogen seda vaid viivuks ja juba tahab uute tegemiste teerull mu elust üle sõita.
Seekordset inspiratsioonihetke pidin kaua ootama. Kuigi olin viimased kaks päeva Võsul mere ääres ohtralt lainete loksu endast läbi lasknud, aastavahetuse ööl pea kuklas taevasse vahtinud, et kogu värvi - ja tulede sära endasse ahmida. Saunas vanade eestlaste kombel läbi kuumuse enda hinge piilunud ja auravana maakodu õues jälle taevasse vahtinud, lastes suurtel märgadel lumeräitsakatel näole langeda. Midagi ei juhtunud. Tundsin end tavapärase ja argisena. Ja samal ajal ka rahuliku ja õnnelikuna. Aga mingi igatsus jäi.
On 2015 aasta esimene päev. Istun meie vastvalminud tarekeses. Õigupoolest aidas, mis on kohandatud kööktoaks, saunaks ja ateljeeks. Siin on ohtralt mööblitükke, millel igal oma lugu rääkida. Mõnel seos selle majapidamise ajalooga, aga aknalaual põleb näiteks Mart Laari lapsepõlve lamp - vedru otsas pall, millele nägu pähe joonistatud. Ja nurgast piidleb mind punane Mikihiire pea kuju ja kõrvadega väike telekas, mille Mart kuskilt vanakraami poest leidis. Ilusaid kardinaid pole veel, elamine on pooleldi valmis ja seetõttu hubasemgi veel. Mingi teel oleku, loomise energia on manu.
Pliidi all praksub tuli. Läbi akende paistavad suure maja aknalaual siravad advendiküünlad. Seal kuskil teleka ees vaatavad lapsed Mr Beani filmi ja mu kallis mees istub köögilaua taga ja einestab. Jah, kallis Mees.
Eelmisel aastal umbes samal ajal valasime tina. Minule sattus selline kõverik, millest oli raske sotti saada. Pikemal uurimisel tõdesin, et tegemist on V - tähega. Ja siis ütlesin endalegi ootamatult Mardile: kas see tähendab, et kosid mind naiseks (tema perenimi on Veelmaa). Punastasin. Teel Tallinnasse vaatas Mart mulle autos otsa ja sõnas: võtan su ära siis või. Ma ei tea, milline peaks olema õige abieluettepanek. Eriti siis kui oled 11 aastat külg külje kõrval toimetanud ja lapsedki juba kooliealiseks kasvatanud. Ent mulle tundus see maru romantiline, suisa kuum jutt käis südame alt läbi. Sellest hetkest algas meie seitsmekuuline teekond abielu sisse, mis viis meid kokku vapustavate inimestega ja muutis ka meie suhet. Naljaga pooleks - meie tülide kvaliteet muutus palju paremaks. Tuli selline tunne, et nüüd ei hakka kumbki meist varuväljapääsu kaudu suhtest põgenema. Ja mingi uus leppimine toimus teineteise puuduste, võlude ja valudega. Nagu näeksime nüüd palju kaugemale ja avaneksid uued perspektiivid.
Mitu õhtut istusime ehtekunstnik Viivi Aaviku laua taga, kes meile sõrmuseid tegi ja kuulasime tema ja tema armastatud kaasa rännakutest. Minu arvates lihvis ta tükikese oma rännakutest ja Uurali tähistaevast ka meie sõrmustesse. Ja kohtumised Jaana, Jaagu, Cristi, Ene, Tiina, Maie, Gethega, kes aitasid: kutsete, programmi, kleidi ja meigi ja mille kõige muu asjus. Maie Orav, kes tantsutunni asemel meile armastamise õpitoa tegi. Lahke pererahvas MerMerist ja Eeva Talsi oma bändiga, kes meie õhtu helisema laulis. See augustiõhtu sääl mererannal oli ühtviisi sürrealistlik, hingematvalt ilus, helde, hell ja meeleolukas ning jääb tõesti elu lõpuni meelde. Sadas vihma, paistis päike ja vikerkaar sirutas end vähemalt kahel korral üle meie.
Seal 15dal augustikuu päeval altari ees seistes sain aru, kui oluline see kõik mulle oli. Mõistsin alles siis seda, kui see kõik toimus. Ja kuna kogu selle kulgemise sees oli ka mitmeid takistusi, õppisin ära vastuvooluga võitlemise asemel laskma end voolul kanda. No mis sa hing ikka teed, kui kirikuõpetaja ja muusik ei saa päev enne laulatust üksmeelele kirikus musitseerimise asjus:) Tuleb leppida ja õppida usaldama elu nagu see on. Ja siis nagu muinasjutus võib juhtuda, et kirikuõpetaja valgustub, andes sellega kogu sündmusele uue tähenduse, metatasandi.
Küsite, mis on muutunud minu elus abielunaisena. Peamine muutus on selles, et proua Saar-Veelmaa püüab teha vähem tööd kui see eelmine naine. Rõhk sõnal püüab. Selle asemel olen õhtuti kodus: tütarlaps, naine, perenaine. Mõned varasemad aastad lasin töö põnevusel ja kirel end sedavõrd endasse haarata, et muud valdkonnad said vähem tähelepanu. Nüüd õpin seda põnevust nägema enda eraelus. Minu selle aasta avastus on: less is more:).
Kirjutame iga aasta viimasel päeval endale soove ümbrikusse ja avame siis aasta pärast vana aasta õhtul. Eile sain kirja avades teada. et eelmise aasta soovid on kuhjaga täitunud ja lisaks üllatusi, millest polnud aimugi.
Läinud aasta tõi tähtsaid kohtumisi hingesugulastega, ka kaugete maade tagant. Neid leidub nii mu sõprade hulgas kui ka klientide ja partnerite seas. Mõtlesin paar päeva tagasi kui eriline töö mul on - kuulata inimeste unistusi ja uskuda inimestesse ja nende unelmatesse. Vahel nõustamiselt tulles olen ise ka 15 cm maapinnast kõrgemale tõstetud.
Veel oli mõnusaid reise, pikk ja kosutav suvepuhkus, läbimurre töökohal. Rikas aasta psühholoogi ja psühhodramaatikuna. Kuidagipidi on õnnestunud ka Tehnika Ülikoolis magistrikraadi suunas rühkida. Nii, et selle aasta hooleks jääb teaduslikult tõestada, et tööõnne valem ikka tõenduspõhiselt ka eksisteerib.
Olen õnnelik ja uhke oma laste üle. Mitte seepärast, et neil head hinded on, vaid sellepärast et nad on leidnud mitmed aarded juba praeguseks, mida mina paarkümmend aastat pidin otsima. Nad julgevad olla nemad ise, on loomingulised ja mõnusad kaasteelised.
Nii et tuhat põhjust olla tänulik läinud aastale, kõigile inimestele, kellega mul on olnud au ristuda ja kohtuda.
Astun siit kindlal ja uudishimulikul sammul vastu 2015 aastale.
No comments:
Post a Comment