Tubli laps

Mul pole oma lapsepõlvest ülearu palju erksaid mälestusi. Ja need, mis on, nendega pole kindlust, kas tundsin ja mäletasin ise nii või on need ema jutustatud lood. Üks, mida ema alati uhkusega rääkis, oli see, kui tubli abiline ma talle väiksena olin.

Mu väikelinna näitlejast ja noorte lavastajast ema kasvatas meid õega üksi, sestpeale kui tal õnnestus oma mittetoimivast, vägivaldsevõitu abielust lahutada. Minule oli too mees kasuisa, õele päris isa. Toonane keeruline elu oli emale põhjustanud palju kannatusi ja tal olid kohutavad migreenid ning piinavad seljavalud. Mäletan, et arutlesin endaga tihti enne magama jäämist, et kui ema nüüd ära sureb, kas mul lubatakse seal korteris edasi elada ja oma kuus aastat nooremat õde kasvatada, kui ma ilusti hakkama saan, või saadetakse meid lastekodusse. Lootsin, et olen nii tubli laps, et keegi ei märka, et emata kasvame ning meid ei saadeta kodust ära.

Kord sai ema tuusiku Haapsalu sanatooriumisse. Tänapäevamõistes on need SPA-d, kus veedetakse heal juhul nädalalõpp või nädalake. Toona olid sanatooriumid aga arvestatavad puhke- ja raviastutused, kuhu hea õnne korral võis saada arsti saatekirjaga ja siis seal paar-kolm nädalat kosumise ning tervise putitamise tähe all veeta ilma suuremate kuludeta. Mäletan, et olin nii õnnelik, et talle selline võimalus avanes. Ema kauples meile ühe linnalähedal maal elava töökaaslase umbes 20ndates tütre lapsehoidjaks. Too tuligi, riputas oma rohelisemustrilise kitli meie korterisse varna, naeratas lahkelt ja ütles, et läheb korraks linna peale baari oma sõbrannaga kokku saama. Rohkem me teda ei näinud, sest linna ööelu osutus maatüdrukule peadpööritavalt ligitõmbavaks.

Õnneks jättis ema majapidamise raha minu kätte. Seega tuli lihtsalt kuidagi hakkama saada. Mul polnud nimelt vähematki soovi, et ema oma kolmenädalase sanatoorse ravi katkestab ja kodus edasi vireleb.

Ärkasin hommikul vara üles, tegin endale ja oma viieaastasele õele võileivad, viisin õe lasteada ja läksin ise kooli. Koolist tulles oli vaja ahi kütta. See oli üks keerukas operatsioon. Meie puukuuris oli küll briketti, aga puud, millega hakatust teha, olid märjad. Vahel küünitas mu abi otsiv käsi laudade vahelt naabri kuuri, et paar kuiva kõhnemat puud saada. Kui tule sain alla, tuli kaevust veed tuua, solk välja viia, endale ja õele süüa teha. Ma ei mäleta, millal ma õppisin, aga viie – kuue paiku läksin õele lasteaeda järele. Püüdsin olla nii tubli „ema“ kui suutsin, aga vahel ütles mul närv üles ja läksin õe eest kappi peitu, kui tema hüüdmise ja otsimise peale sealt mõni hetk hiljem välja tulin, imiteerisin kurja kolli häält ja tegin talle hirmsaid nägusid. Ütlesin õele, et olen halb Tiina ja tahan teda karistada, riidlesin veidi, hirmutasin teda. Kui õde juba tõeliselt hirmu hakkas tundma, läksin kappi tagasi ja kui uuesti kapist välja tulin, ütlesin, et olen hea Tiina ja tulin teda halva Tiina eest päästma. Pakkusin, et võin talle koguni jäätist osta. Ma ei tea, miks mul toona 11 –aastase tüdrukutirtsuna selliseid rollimänge tarvis oli, aga nii ma tegin.

Siis tuli emalt esimene kiri, lugesin seda õele ette, ahmisime pea igat sõna. Ma ei mäleta, kas ema ka fotosid saatis, või oli see ainult kirjasõnast loetu kujutluspiltide vili. Tundsin, et asjad on hästi, tal on seal mõnus olla, õhtuti toimuvad koguni tantsuõhtud, tal oli tekkinud silmarõõm. Ja mis peamine, ta saab mudavanne, tervis läheb aina paremaks. Kirjutasin siis emale pikki kirju vastu, kui tublid me oleme, mainimata muidugi, et hoidjast on järgi vaid kittelkleit varnas. Kuidagi harjusime õega üksolemise rütmiga ära, ainult õhtuti oli meie kolmetoalises ahiküttega korteris kõhe ja hirmus. Pugesime siis õega teineteise kaissu ja püüdsime ruttu uinuda, et hommik juba kiiremini tuleks. Nädalavahetusel kui kooli ja lasteaeda polnud, läksime õega Oktoobri nimelisse sööklasse, seal sai ühe rubla eest korralikult süüa, hakklihakastet kartuliga ja kisselli rosinakohupiimaga. Mida muud me tegime need kolm nädalat, ma ei mäleta. Ahju kütmise mure ongi kõige rohkem meeles.

Sel päeval kui ema koju pidi tulema, koristasime õega kogu elamise ära. Tegin tikuvõileibu ja teed. Katsin laua. Panime ilusad riided selga ja kammisin õe heledad juuksed ilusti seitlisse. Istusime suures toas diivanil ja ootasime ema. Kui ema tuli, rõõmustas ta väga. Kallistasime kõvasti ja tundsin, kuidas ta lõhnab puhanult ja lootusrikka tuleviku järgi. Ainult kui ta plehku pannud hoidjast kuulis, kohkus ja hakkas nutma: miks sa ei kirjutanud, ma oleksin ju koju tulnud. Aga mina, tubli laps, tahtsin, et ema terveks saaks ja alles siis tagasi tuleks. Olin lisaks hoolega raha säästnud ja poetasin ema pihu sisse uhkelt üle jäänud rublad.

See on lihtsalt lugu ühest tublist lapsest. Aga tundub mulle hirmus absurdne kui täna oma kolmandas ja neljandas klassis käivaid tüdrukutirtse vaatan. 

Seitse päeva Marokos

Peale kuut tundi lennukisõitu maandume 12.03 hilisõhtul Agadiri lennuväljal. Meid on juba instrueeritud, et Euroopa sujuvus asjaajamisel siin ei kehti. Tuleb täita formular, et riiki pääseda. Väga kaua kogu protseduuriga siiski ei lähe, astume lennukist öhe ja üsna pea olemegi teiselpool tolli ja passikontrolli, kus meid juhatatakse õigesse bussi. Mõni aeg sebimist, sest kogu lennukitäis Eestist tulnud turiste on vaja hotelli viivate busside vahel ära jagada. Kerget segadust tekitab ka see, et bussijuhtidele on vaja kohvrite peale tõstmise eest jootraha anda. Aga juba on energiline giid meie bussis ja pooletunnine sõit hotelli või tema sissejuhatava jutu saatel, mis maa see Maroko õigupoolest on, saatel alata. Mõned faktid libisevad ümbrust uurides kõrvust sisse: 32 miljonit inimesest, kellest viis miljonit elab täielikus vaesuses; kuningriik; prantsuse keelega saab hästi hakkama; kohutav liikluskultuur, hea köök, turud, kauplemine kui kohustus, palvetamine vähemalt viis korda päevas, ametiasutusi, politseinike ja lippu ei tohi mingil juhul pildistada.

Hotell Al Moggar osutub üsna suureks ookeaniäärseks kompleksiks, kus on mitmeid basseine, põõsasskulptuure täis palmiaed ja palju muud vabaaja veetmist võimaldavat. Meie perele on kaks kõrvuti asetsevat ookeanivaatega tuba. Pimedas ei adu me aeda ega ümbrust, aga toad tunduvad sümpaatsed ja peale väikest sisse sättimist, otsustame minna jalutama, et õhtust süüa.

Juba hüüavad hotelli ees seisvad kohalikud: taxi, taxi ja siis sama soome keeles, sest Aurinko matkad on siia reise korraldanud juba üle 15 aasta. Takseerime neid tüüpe kerge ettevaatlikkusega, kuna meid hoiatati ka näpumeeste ja petiste eest. Väga pealtükkivaks „turistide abistajad“ ei osutu. Saame rahulikult promeneerida kuni märkame ühte tagasihoidliku välimusega restorani, mille menüü lubab kala ja tundub, et midagi suupärast leiaks ka lastele. Restorani esimesel korrusel on õllekas, kus kohalikud mehed mõnusalt suitsetades ja pudelist õlut juues jalgpalli vaatavad. Teisele korrusele jõudes, selgub, et suitsetakse ka selles ruumis. Hiljem selgub, et neil suitsetatakse kõikidel baarides ja puhvetitest. Hoolimata väikesest kõhklusest otsustame sinna ikkagi maha istuda. Otse „Tuulest viidud“ filmist maha astunud tumedanahaline mees, kes siin selles asutuses täidab kelneri rolli tervitab meid lahkelt ja võtab viisakalt tellimuse. Häbelik-rõõmus naeratus ei kustu tema näolt kogu teeninduse vältel. Ka siis kui väiksemad neiud söögi ootamise stressis magama jäävad. Meie Mardiga naudime atmosfääri, selgub ,et see on ilmselgelt koht, kus käivad rohkem kohalikud kui turistid. Natukese aja pärast tuuakse hiiglaslikud portsud kalapraade, kus mitu kihti kala, sidruniviile, kartulit, salatit on omavahel ansamblisse sätitud. Kõik maitseb kodune ja hea, aga lastele siin esimese hooga midagi nende maitse järgi ei leidu. Liisbeth nokib mõned ahju-küüslaaugu kartulid. Tunnike hiljem viime oma unised lapsed hotelli magama. Leevendame väiksemate tüdrukute nälga kodust kaasa võetud banaanidega ja siis võib öörahu saabuda.

Reede, 13.03

Hommik on pilvine ja üldsegi mitte soe. Mõtleme juba, et kus siis on see lubatud 25-30 kraadi sooja ja lauspäike. Meie hommikusöögi ajal kerib päike siiski õrnalt end pilveteki seest välja. Laste jaoks  eelmise õhtul fiaskoks osutunud restoranis käik saab leevendust rootsilauas, kus küpsetatakse külastajate silme all pannkooke, omletti ja sõõrikuid, on ohtralt erinevaid saiakesi, moose, värskelt pressitud apelsinimahla ja mida kõike veel. Mette Mai vaatab kogu teenindavat personali ja kommenteerib, et kõik töökohad on meestega kaetud. J Peale hommikusööki läheme lastega randa jalutama, tunnikese pärast on reisiesindajate infotund. Veel veidike infot, Maroko, Agadiri, tavade ja ka pakutavate ekskursioonide osas, millest lõpuks valime vaid kaamelisõidu. Kõik muu tundub kas kogu perele sobimatu või midagi, mida saaksime ise autot rentides endale korraldada. Peale infotundi lähevad lapsed basseini äärde, mis näebki üsna sarnane välja kui hotelli reklaambrošüüridel, meie lähem aga Mardiga raha vahetama ja turule puuvilju ostma.

Vaevalt hotellist 50 meetri kaugusel haagib meile sappa üks kohalik musjöö, kes tutvustab end viisakalt autorendifirma töötajana ja pakub nii oma teenuseid kui on valmis meid viima koheselt ühe väga erilisele fotonäitusele Sahara kõrbe inimestest. Mu abikaasa on pakkumisest üsna huvitatud ja nii me jõlgumegi oma isehakanud giidi kannul, kuni mulle hakkab asi tüütuks muutuma ja ka veidi kahtlaseks. Loobume poolel teel, selleks ajaks on lahke reisisaatja jõudnud juba Mardilt suitsu pommida, ehkki esimene lubadus oli, et kõik on for free.

Kui pakutud rongilt maha hüppame, oleme sattunud kohalike linnaosasse, kus on turud, poekesed ja kohvikud. Tundub aga, et oleme õige aja maha maganud, sest paljud paigad on kas kinni või sulgemisel. Üks järgmine sõbralik mees kõnetab meid ja kui turu järgi küsime, siis meid sinna ka juhatab. Saame vajaliku värsketest maasikatest, vaarikatest kuni ahjusoojade pagaritoodete ja pudeliveeni. Hiljem loeme, et turismipiirkonnas saavad teenuse juurde saatjad kuni poole teenuse või toote hinnast endale. Ei ime siis, et abi nii intensiivne on. Kõnnime edasi, pildistame kohalikke kasse. Korraks tuleb Mardil mõte omal käel lubatud näitus üles otsida ja seamegi sammud sinna poole. Leiame selle asemel kaubanduskeskuse, mida meile soovitati. Pood on just suletud, kuid kõrval oleva puhveti õlu on aus ja kohvi ergutavalt kange. Puhveti sisustus on muidu selline, et saaks Eestis kohe D – disaini märgi külge. Kujutage ette Valli baari Tallinnas ja korrutage kümnega. Tühi suur ruum on täis lihtsaid laudu, seina ääres vedelevad täiesti tühjad külmkapid. Aga kohvi on kange, mahl värsketest apelsinidest, õlu külm.

Tagasiteel saame pangas ka raha vahetatud, kui oleme enda isikut tuvastanud ja allkirja andnud. Nimelt ei tohi Maroko raha riigist välja viia ja seda peale Maroko enda ka kuskil vahetada ei saa.

Hotelli jõudes leiame eest rõõmsad päikeserõõsad lapsed. Teeme puuviljapausi – kõik maitseb tõesti imeliselt hõrk. Võtame veidi päikesevanni, mängime Mardiga lauatennist. Usinad hotelli meelelahutajad pakuvad nii erinevaid mänge kui võimelist, kuid piirdume rannatoolil lebamise ja lugemisega. Kui aus olla, siis hotelli elu meenutab kõrvalt vaadates väga suures osas Ulrich Seidli triloogia avafilmi "Paradiis: armastus“

Õhtusöögiks läheme seekord jalutama rannapromenaadile lootes leida paika, kus oleks nii kala kui ka lasetele pitsat ja muud meelepärast. Rannaäär on täis kauplejaid, igaüks meelitab oma restorani. Lõpuks valimegi restorani, kus tundub olevat kõike. Teenindus on meeldiv, aga lapsed põlgavad pitsa liialt spetsiifiliseks. See-eest saame aga nautida kaunist päikeseloojangut ja lustilist teenindust. Restoranist väljudes kingitakse lastele lillekimbud. Sööme kõrval kohvikus jäätist ja jalutame tagasi hotelli. Nimelt on lastel soov näha hotellis õhtul algavat showd. Nad on päeval saanud tuttavaks ühe Eestist pärit eakaaslasega ja loodavad teda ka seal näha. Enne algavat showd on aga vaba aeg, mille mina kasutan internetis käimiseks. Just käimiseks, sest selleks tuleb minna fuajeesse ja seal ühes kindlas nurgas istuda. Ülejäänud pere peab seni aga hilist siestat, või nagu lapsed hääldavad: fiestat.

Show osutub selliseks püüdlikuks Tallinki laevadel nähtud tantsunumbriks ja seejärel on noorematel pereliikmetel unemõtted peas. Meie Mardiga lähme aga puhvetisse, kus esimesel õhtul käisime ja ei pea pettuma. Kohalikud on kohad sisse võtnud, telekast tuleb boks. Meie mustanahaline teenindaja on endiselt lahke naeratusega, ootab märkmik käes nurga taga kuni menüüd sirvime ja hüppab siis värske olemisega välja, varmas tellimust võtma. Joome veini, sööme pool kana, mis maitseb nagu üks hea kodupraad. Puhvet kostitab meid lisaks popkornidega. Avastame, et kohalike stiili juurde käib vähemalt nelja – viie pudeliõlle korraga tellimine, mille teenindaja koheselt avab. Sinna juurde käibki siis popkornide ning maitsestatud oliivide näksimine. Üks härra, kes on meie kõrvallauas just õlled ja näksid lõpetanud, vahetab lauda, tellib uued õllelaarid ja paneb oma telefonist kohalikku muusikat. Külastajad kas lobisevad omavahel või mis tavalisem, sukelduvad oma nutiseadmetesse. Suurema osa ajast olen ma selle restoranikese ainus naisklient.  Ühel hetkel tuleb tagant ruumist välja eakas hallides dressides ja hõbehalli peaga omanik, kes meile ka esimesel külastusel korraks leti tagant tere ütlemas käis. Seekord istub ta maha broneeritud lauda ja kaks kelnerit hakkavad tema ümber sebima, tuues liudadel ette õhtusöögi kui ka joogi. Lõpuks ulatab rahulikult einestanud ja poole silmaga telekast boksimatši piilunud omanik kelnerile võtmekimbu, millega too baarikapi lahti keerab ja siis sealt võetud viskist ühe grogi segab. Härra vaatab kaugusesse, naudib õhtut, mille jooksul veel teinegi kord meie seal oldud aja jooksul baarikapist kangemaid jooke välja kirjutatakse.

Kui südaöö paiku end lõpuks teele asutame, on poolteist tundi tagasi veel suhteliselt tühjavõitu baari pea kõik lauad hõivatud.  Meie mustanahaline kelner seisab häbelikult nurga taga ja ulatab mulle roosi.

Uni maitseb siin Aafrika rannikul hea või on see tüüpiline päikeserammestus, mis meid niidab, et hommikul palmide kohale tõusva päikesega jälle ärgata.

Laupäev, 14.03

Ärkame 9.00 paiku ja uimerdame veel veidi, enne kui hommikusöögile läheme. Oleme viimaste hulgas. Peale hommikusööki võtame plaani kõik koos linnapeal käia, et lastele peakatted ja päikeseprillid soetada, Marthale jalanõud leida, kuna tal on kaasas vaid saapad ja plätud ning turult frukte osta. Jõuame seekord õigel ajal, turg on täies hoos. Kalaletid näevad välja nii ahvatlevad, et Mardil tuleb isu ise kala grillida, kui vaid oleks kus grillida. Jalanõusid ja päikeseprille me turult ei saa, aga lahkume suus sulavate mandlisaiadega, vaarika- maasika-mandariini laadungiga. Mette Mai suhtleb turu hoovis kassidega, keda jagub siin linnas kõikjale. Nad on kõik pisut ühte nägu ja kõhnakesed, aga samas sõbralikud. Keelitame teda mitte neid puutuma, aga Mette pakub välja oma jala, et kassid saaksid tema jala vastu end silitada. Üks punane isend kasutabki seda võimalust.

Turu juurest haagib meile sappa üks isehakanud giid, kes teab, kust saaks häid jalanõusid. Taas natuke kõndimist juba tuttavas natuke kahtlases müügiputkade võrgustikus. Kuna märkan seal ka prille, siis astume sisse. Nüüd läheb lahti tõeline Maroko kauplemine, tüdrukud proovivad prille, mitu meest sebib meie ümber, Mart passitab juba pehmest nahast päikesekollaseid jalanõusid. Agarad härrased püüavad meiega soome keeles rääkida. Üks tüüakam meestest korrutab Mardile: Hyvä, mina rakastan sinuna. Lõpuks hakkab kaup koos olema, oleme valmis ostma ühed prillid ja kingad, kui selgub hind, mis on üsna krõbe. Oleme valmis loobuma, kuid müüja elavneb, toob kalkulaatori ja peaaegu nõuab, et temaga kaubeldaks. Me ei ole selles kuigi head, niisiis oleme lõpuks maksma kauba eest hinna, mille saaks juba järgmises poekeses kuhu satume, poole odavamalt. Aga see kogemus oli ka muidugi midagi väärt. Jalutame edasi, väisame veel paari poodi, kus lapsed oleksid endale napilt kübarad saanud, kui need poleks liialt suured neile olnud. Ostame Liisuga samast poest värvilised sultanipüksid, proovides neid jalga üpris kummalises tagaruumis. Selgub, et Liisbethi pükstel on auk sees, aga müüja ei soostu neist allahindlust tegema. Kauplemine on fikseeritud hindadega poes kuidagi ühesuunaline. Puhkame hetkel jalga ja hinge tehtud ostudest juba tuttavas kohalikus „Valli baaris“. Selle aja jooksul käiakse pakkumas erinevat kaupa mandlitest mobiiltelefonideni. Üks mees katsub Mardiga õnne, kui üks kaup ei sobi, võtab välja teise, aga Mart näitab, et tal on see juba olemas. Lõpuks tirib mees kotist välja roosa peegli, näoga, et seda sul ju ometi olemas pole. Lahvatame naerma. Huumor, väike vigur on see, mis siin teeninduses alati juures on ja see teeb olemise vabaks, sundimatuks.

Enne kui hotelli poole suundume, käime läbi linnu- ja loomapargist, mis linna südames asub. Värvikirevad papagoid, flamingod, ja isegi puhvkanad on asukad, keda on võimalik väikesel jalutuskäigul imetleda. Lapsed saavad kitsesid toita. Seejärel suundume hotelli, nimelt olen eelmisel päeval endale broneerinud Hammam massaaži ja pediküüri, Mart juuksuri ja Liisbeth maniküüri. Spa asub meie hotelli territooriumil. Veidi kummalisena mõjub teenuse algus juba seetõttu, et vastuvõtu teenindajal pole raha tagasi anda. Mõjub nagu märk sellest, et kliente eriti ei käi. Kui selle teemaga oleme kuidagi hakkama saanud, hüüab ta kedagi, kes tuleb ja korv käevangus mind kaasa kutsub. Mind juhatatakse riietusruumi, kus palutakse oma riided hommikumantli ja ühekordsete püksikute vastu vahetada ja oma kraam lukustatud kappi jätta. Samas ruumis istub hulk valgetes rüüdes teenindajaid, kes toimetavad midagi oma telefonides. Siis suunatakse mind korrus allapoole. Olen veidi kohmetu, sest olen raamatu kaasa võtnud, lootuses pediküüris lugeda, lisaks unustasin kõrvarõngad kõrva. Saan oma asjad ühele teenindajale sokutada kui mind ühte niiskesse ja sooja ruumi kupatatakse ja palutakse duši alla minna. Käin ära ja ootan ruumis, millel kõrge kivist lavats. Juba mõistan, et sel samal alusel ilmselt nende rahvusmassaas toimubki. Natukese ootamise järel tulebki teenindaja ja palub pikali visata, õlitab mind sisse ja ütleb, midagi sellist, et relax minute. Seal sooja kivi peal laman ma niiskes ja pimedas vähemalt veerand tundi, taustaks teenindajate ukse tagant kostuv jutuvada ja vaikne meditatiivne muusika. Lõpuks saab mu relaxing läbi, teenindaja on tagasi, sedapuhku selleks, et mind kareda kindaga lavatsil üleni üle hõõruda, veel veidi duši ja siis saan naha katteks midagi mudamaski sarnast. Veel pea 20 minutit lebamist ja ootamist kui teenindaja lõpuks mind uuesti duši alla kupatab. Seejärel juhatab ta mind hommikumantlis ühte ruumi, kus palub pikutada. Esiti arvan, et seal toimubki massaaž, kuid selgub, et see on koht, kus pean jooma tassikese piparmünditeed. Vahepeal käib veel hulk teenindajaid edasi tagasi, mõni joob teed ja sööb võileiba. Rohkem kliente peale minu ei paista olevat. Üks naine käib ja täpsustab, mis teenused mul siis ikkagi olid. Kuulnud vastust, palub ta mul minutikese oodata ja siis juba juhatatakse mind massööri juurde. Massaaž on üsnagi tavapärane, ainult väga õlirohke ja teenindaja haigutab seda tehes mitu korda ja köhib mu peale. Õline mina kupatatakse taas duši alla. Olen üsna õnnelik kui sealt lõpuks välja pääsen ja loodan saada korralikku pediküüri, millepärast ma sinna SPAsse algul üldse läksin. Pediküür aga osutub kirsiks koogi peal selles fiaskos. Hiljem selgub, et seda tegi sama töötaja, kes Mardile kohaliku tsehhi soengu lõikas ja Liisbethile suvaka maniküüri tegi. Väga arhailiste vahenditega ja mis peamine väga ruttu, on mu jalakesed leotatud, nühitud ja punane lakk ühekordselt ja üle ääre peale tõmmatud, ilma alus- ja pealislakita loomulikult.

Segaste tunnetega lahkun SPA-st. Võtan seda kui õppetundi, kuidas olla kriitiku asemel tänulik, selle meditatsiooni jõudsin rohke ootamise ajal mitu korda läbi teha.

Ülejäänud pere on samal ajal võtnud koha sisse meie hotelli hamburgerirestoranis, kus muuseas nagu hiljem selgub, saab üsna korralikku ja päris lihast tehtud kotletti. Minu õhutusel lähme siiski hiljem ühte rannarestorani einestama, kus teenindajad lastele show korraldavad, sidudes neile salvrätte põlleks ette ja pitsat taldrikus lahti lõigates. Toit on küll keskpärane, aga söönuks saame. Enne lahkumist kingitakse tüdrukutele lillekimbud – veel üks selle piirkonna eripära.

Õhtul tunneb Martha end halvasti, selgub, et tal on tõusnud palavik. Ostame kõrval olevast apteegist palavikusiirupit ja veel mõnda medikamenti, mida kohalikud farmatseudid soovitavad.

Pühapäev, 15.03

Otsustame Mardiga hakata sportlikuks ja hommikust- hommikusse söödud moosisaia ning omletti jooksmisega lahustada. Võtame suuna sadamale, mis osutub päris meeldivaks lahesopiks, täis tikitud poekesi ja kohvikuid. Ühel hetkel oleme tupikus, kust enam edasi ei saa, alles viimasel päeval jooksmas käies saame teada, et oleksime me korralikult vasakule keeranud, oleksime kalasadamasse sattunud, kus hulgaliselt kaluripaate, kalaturg ja kalarestoranid.  

Peale hommikusööki plaanime, et võtame pühapäeva puhkepäevaks ja siirdume oma hotelli basseini äärde päevitama. Sama basseini äärde on koondud värvikirevat rahvast, üks tõeline Belmondo, kes siredamate ja vastast soost päevitajatega jutu peale üritab saada. Püüame ära arvata tema rahvust, kuid ei õnnestu. Ühel hetkel on ta basseini ääres kilpkonnaga ja meie Mette Mai kilkab rõõmust, talle meenub, et hotelli aias elutsevat veel teinegi, suurem isend. Koos Mardiga lähevad nad eksootilist kodulooma otsima ja leiavadki. Sõprus jääb siiski oodatust lühemaks, sest Mette rebib kilpkonna endale sülle, too aga väljastab selle peale Mette jalale limase väljaheite ning leiab seepeale kiiresti koha murul.

Kuna eelmise õhtusöögi pitsa ei maitsenud lastele selle eksootilise noodi tõttu, otsustame minna seekord sööma jälle meie „vanasse“ kohta, mida nagu juba selgunud, peab maroko-sakslane. Seekord meil veab,  lapsed saavad spagetti bolognese`t, mis neile ka maitseb. Magustoidu söömiseks võtame ette retke kohalike linnaosasse. Ühes pisikeses kohvikus sööme jäätised ja joome kohvi ja ning teeme siis üsna pika tiiru linna peal. Satume selle käigus üsna kummalistesse paikadesse, näiteks ühte  valgustuseta „supermarketisse“, kus peale meie kliente pole, müüakse aga igasugu kola, alates nõudest kuni mõningate toiduaineteni. Meie kolmanda reisipäeva lõpuks oleme Maroko kohta õppinud juba mõndagi:

-          Igal võimalusel küsitakse sult jootraha, meie mõistes ka mitte millegi eest.

-          Igat tööd on tegemas suur hulk inimesi, poes on sõna otseses mõttes ka tooli peal istuja ametikoht näiteks, kes lihtsalt seirab, mis toimub.

-          Raha vahetatakse pangas ainult passi alusel, sest dirhameid riigist välja viia ei tohi.

-          Nalja tegemine on marokolastel veres, pidev huumor ja lõõpimine käib asja juurde ja muudab muidu tüütu kauplemise talutavaks.

Tagasiteel hotelli külastan ranna ääres olevat ühistualetti ja saan 50 sendi eest kasutada vana head nõukogudelikku jalajälgedega wc-d. Hiljem kohtame neid veelgi ja lapsed on püsti hädas. Samas loen Kätlin Hommiku raamatust „Minu Maroko“, et need wc-d on neil ka kodudes ja loomupärasemad, popimad kui nn euroopa istumise wc-d.

Paneme muuhulgas silma peale ka ühele teeääres olevale kalarestoranile, kuid hiljem õhtul seal söömas käies saame teada, mida giid mõtles soovitusega, et hea kala söömiseks ei pea Fish Market`eid külastama, kuna need on sageli kallimad. Õhtusöögi tipphetkeks on see, kui lastele tuuakse tellitud melonimahla asemel heleroheline ollus, mis neid keelt kraapima võtab. Hiljem selgub, et tegu on miski kohaliku avokaado joogiga.

Martha Mia on ikka palavikus. Ravime teda ja otsustame jääda selleks õhtuks hotelli. Järgmiseks päevaks on meil plaan auto rentida ja loodame, et ta terveneb sedavõrd et saab väljasõidust nautida.

Esmaspäev, 16.03

Peale hommikujooksu ja sööki siirdume Mardiga autot rentima. Kuigi meile on kohalikud giidid pakkunud müstiliselt odavate hindadega rendiautosid, otsustame ebameeldivuste vältimiseks rahvusvahelise pakkuja kasuks. Budget`is ootab meid meeldiv ja asjatundlik teenindus. Mehel, kes meile hinnapakkumist koostab, on laste joonistused seinal. Kummaliseks teeb teenuse aga see, et arvutit ei kasutata, kõik käib paber – pliiats- kalkulaator meetodil. Personal on üsna üllatunud kui kõigist võimalikest valime välja Dacia, mis meenutab Mufi autot ja on ilma konditsioneerita. Lepingut sõlmides muigab teenindaja, et neid autosid rendivad muidu ainult ehitusfirmad. Hinna poolest see odavam ei tule, aga on meie viieliikmelisele perele kohasem, ruumikam ja muidu kämp. Autot üle andes muigab teenindaja, et võima taha kongi kaameli panna, kui juhtume selle ostma.

Reisisihiks valime Essaouira, rannikuäärse linnakese, mida tuntakse ka hipide ja kunstnike lemmikpaigana, kus on väidetavalt eriline arhitektuur, klassikaline Maroko medina (ehk müüridega piiratud vanalinn) ja korralik souk, ehk turg. Meie sihtkohta on Agadirist 168 kilomeetrit ja mina naiivse kaardilugejana arvan, et tee kulgebki maaliliselt mere äärtpidi. Tegelikult see kõik nii lihtne pole, saame kogeda kitsaid teid, järske kurve ja kohati ka kalju serval sõitmist. Aga veel enne kui oleme oma linnast õieti välja saanud, peatab meid politsei ja teeb kiiruse ületamise eest trahvi. Tuleb välja, et kuskil on olnud 60ne märk ja et meie sõitsime 69-ga. 300 dirhami suuruse trahvi vormistamiseni asi siiski ei lähe, sest sellel maal on altkäemaks väga oodatud. Pääseme 100 dirhamiga seekord, kuna Mart viitab kolmele lapsele, mistõttu niigi suured väljaminekud. Politseinikud on arusaajad, lepivad pakutuga ja tulevad siis juba palju rõõmsamalt auto juurde uurima, kuidas lastel läheb: Ca va?, hõikavad nad auto aknast sisse. Meie naeratame viisakalt vastu ja jätkame matka. Tee läbib külakesi ja olustik muutub kardinaalselt. Kuigi külade vahel liigub autodele lisaks ka taksosid ja busse, muutub üha tavapärasemaks liiklusvahendiks eesel, kellel kas Ali Baba sarnane mees seljas istub, kõrval kõnnib või siis taga kärus konutab. Aga on ka jalgrattureid, jalakäijaid. Teede ääres karjatavad karjused lambaid ja kitsi, ja viimased ei piirdu rohu näksimisega maapinnal,  vaid turnivad puude otsas, et maitsvaid oksi ja lehti näksida. Teeme peatuse ühes külakeses, mille elu on koondunud peatee äärde garaažisarnastesse boksidesse, seal pakuvad nad toitu, remondivad oma liiklusvahendeid, müütavad tarbekaupu. Valime ühe neist toidukohtadeks, kus tualetti saab külastada. Selleks peame me ronima läbi kitsukese köögi ja siis saabki ühe dirhemi eest klassikalist maroko wc-d külastada. On lõuna, sütel podisevatest keraamilistes pottides imbub välja hõrke aroome. Tellime kamba peale ka ühe tagine (kohaliku traditsionaalse pajaroa), mille juurde serveeritakse ahjusooja imemaitsvat saia. Pada on väga maitsekas ja hõrk. Kohalikud söövad seda muidugi kätega, täpsemalt parema käega, leotades saia kuumas roas ja sellega juurikaid ja liha välja õngitsedes. Kõrvale juuakse ohtralt „Maroko viskit“, milleks on väga kange münditee. Ka selle valmistamine on eriline, tõmmis valatakse kolm korda uuesti taimede peale ja seejärel siristatakse väga kõrgelt klaasidesse, kõrvale pakutakse valgendamata suuri suhkrutükke. Keha kinnitanud, võime teed jätkata.

Essaouirasse jõuame umbes kolmeks, kui siesta on läbi. Teekond on võtnud üle tunni kauem kui plaanisime, aga erinevalt bussijuhtidest, et ole meil närvi, et käänulistel mägiteedel rallida. Valge arhitektuuriga linn tervitab üsna tuulise ilmaga. Sukeldume vanalinna, mis on täis kohvikuid ja poekesi, asume otsima lubatud turgu. Kõigepealt satume aga kalaturule, mis mõjub peaaegu müstiliselt selle kohal tiirlevate kajakaparvedega. Nagu kõikjal Marokos, on ka sadamas kassid ja Mette Mai tõelise kassifännina leiab kohe ühe, keda natuke silitada. See isend on hästi toidetud, läikiva karvaga ja lesib kail päikselaigus. Seevastu meie hotellikassid on rääbakad ja kräunuvad alatasa, et turistid neid toidupoolisega kostitaksid. 

Joome ühed värskelt pressitud apelsinimahlad, mis on selle maa absoluutne kaubamärk. Kinnituseks, et tegemist on apelsinimaaga, maitseb isegi Fanta siin taevalikult. Kõnnime mööda tänavaid ja ärisid, ostame üht-teist, kaupleme nagu kord ja kohus ja lõpuks jõuame ka turule. Kuna Marthal on kaasas vaid plätud ja saapad, püüame talle leida sobivaid nahast kingi. Butiigis, kus oleme sobivat mudelit näinud, et ole loomulikult sobivat numbrit, kuid müüa ei lase end heidutada, vaid tõttab naaberpoodi sobivaid tooma. Lõpuks on kaup koos. Hiljem satume ka selle kaupmehe juurde, kellelt need kingad toodi. Ta tunneb need ära, on rõõmus ja teeb temalt ostetud kaubalt ilma kauplemata kena allahindluse.

Kohvipaigaks valime ühe terrassiga puhveti ja istet võtnuna selgub, et meie pärast kupatatakse kokk kodust pikutamast välja. Peame mõningast ooteaega siiski oma tellitud söögid saame, kuid vahele kuuleme ka päris mitmeid mikrouuni klõpsatusi. Lapsed on oma nutella-pannkookide üle rõõmsad ja siis ju muu ei loe.

Aeg on läinud ruttu ja teame, et tagasitee tuleb pikk, seepärast sätime end peale mõningast turul jalutamist ja ostlemist autoga kodupoole. Aga enne kui auto liikuma saame, tuleb parklameestel lükata nii ees kui taga olev auto eest ära, et meie autole piisavalt manööverdamiseks ruumi teha. Tundub, et see on üks järjekordne stiilinipp, millest meie aru ei saa, aga neile loomulik tundub.

Tagasiteel kulutame tunni rohkem kui tulles, sest esimese hooga eksime ära. Kui lõpuks õige teeotsa leiame, saame ilma suuremate ekstsessideta kohale. Öine liiklus on üllatavalt rahumeelne, kui mõni vastu tormav või tagant mööda kihutav buss välja arvata ja tähistaevas sünkjas-mustas öös mõjub lummavalt. Agadiris hotelli ees maandume oma tuduva lastekambaga pool kaksteist.

Kui kõik vooditesse saavad ja meie õhtusele jalutuskäigule siirdume, selgub, et meie lemmikpaigad on juba suletud. Nii haukame oma hotelli terrassil kiirsöögikohas ühed wrapid, joome klaasikese veini ja vaatame kasside võimuvõitlust poetatud kotletitüki pärast. Punase karvaga kõuts ajab pea viltu ja ulub imikuhäälega, hall inimesenäoga kass vaatab teda altkulmu ja pelglikult, kuid jätkab siiski söömist.

Elame mõnda aega hallile kassile kaasa, kuid meist jäävad hotelli kaaselanikud maid jagama. Uni kutsub.

17.03, teisipäev

Otsustame auto jätta enda käsutusse veel teisekski päevaks. Esialgne plaan on külastada 91 kilomeetri kaugusel asuvat Tarodanti või väisata uuesti tunni kaugusel olevat Tamra nimelist küla, kus nägime vägevat turgu ja saime imemaitsvat lõunat. Alustame aga Agadiri turu külastamisest. Väiksemad neiud ei soovi meiega liituda, nii et läheme kolmekesi. Souk asub linna ääres ja on varustatud suure parklaga kõrval, liiklus on tihe ja segane, aga lõpuks leiame autole paiga. Esimese hooga siseneme vanakraami turule, mis tõesti ongi vana kraami turg, sealt leiab nii katkisi esemeid, mis meil ammu prügimäele tee leiaksid, kuid seal peab keegi kaupmees vajalikuks katkist torujuppi ikkagi müütada. Ilmselt kui autoga oleme, siis mõne mööblitüki oleksime koju kaasa haaranud, nüüd aga loobume rariteetsete eksemplaride otsimisest. Suurde turuhoonesse sisenedes ei jõua me kahte sammugi astuda, kui hakkavad kostume mitmekeelsed hüüded: mitä kuulu, hyvä hinta, mina rakasta sinuna, privet jne. Kui küsimusele, kust me tegelikult pärit oleme, vastame, et Eestist, tuleb üks mees ligi ja palub, et mõned väljendid aitaksin eesti keelde tõlkida. Olen lahkelt nõus. Tõlgime koos ridamisi ära: teretulemast, hea inimene, kuidas läheb, hea nahk, hea hind jne. Sel ajal kui mina lauseid häälin, kirjutab mees neid kaunikirjalises araabia keeles paberile. Siis tänab ja palub, et kas võiks meid teega kostitada, kuna see kuulub Maroko traditsiooni juurde. Hetk hiljem olemegi ühe leti taga pingil, kus peale meie veel üks pisut kohmetunud olemisega austria perekond. Ja siin hakkab show uuesti peale: mis su nimi on, kust tuled jne. Kaupmees keedab teed, jagab retsepti, naerab ohtralt, valab tee sirinal klaasidesse. Juba järgmisel hetkel on meil Liisbethiga henna tätoveeringud käele tehtud ja Maroko vürtsid tutvustatud, meid roosiõliga üle piserdatud ja tagatipuks meestele tžigi-tžigi vürtsi pakutud, mis peaks nende mehelikkuse taevasse tõstma. Mõtlen, et selle pingutuse eest oleks paslik natuke midagi ju kaasa otsa. Aga sõna „natuke“ ei ole nende kultuuri osa, enne kui arugi saame on kotitäied kuivatatud teetaimi, veidike vürtsi, after shave looduslikke seepe leidnud tee meie seljakotti ja kui Mart krõbedaks osutunud hinna üle kaubelda püüab, muutub mehe nägi tõsiseks ja naljatuju kaob. Tema arvates oleme me just selle summa eest saanud parimat Maroko kraami ja õiglane hind kauplemisele ei kuulu. Otsustame seekord väärikalt kaotada. Turul kõndida on võimatu, sest igal sammul on keegi, kes sind oma boksi meelitab. Tippmark on see, kui üks mees palub, et talle Eestist kaardi saadaksin, et ta koguvat neid. Juba läheb ta pastakat tooma, kuid taipan, et see on üks järjekordne tehing, mis lõppeb tee joomisega ja raha küsimisega. Väsime sellisest turul olemisest üsna pea, sest meil on eelmisest päevast võrdlus palju rahulikuma stiili ja mõnusate äridega.  

Puuviljade soetamiseks külastame oma turgu ja läheme siis hotelli tagasi. Kaupleme lastelt välja vaba pealelõuna. Kuna nad autosõidust suurt vaimustuses pole, siis otsustame kahekesi tunni kaugusel olevat Tamrat külastada, et seal päris toitu süüa. Teel ei saa me vastu kiusatusele rannas üks peatuse teha. Kuigi tuuline, on mõnus end korraks liivale pikali visata ja merekohinat endast läbi lasta. Kui rannast välja hakkame sõitma, tuleb meie juurde mees, kes viitab põõsas pikali olevale käsitsi maalitud sildile, millelt võib hea tahtmise juures välja lugeda, et seal parkimine oli viis dirhamit. Seda silti ei olnud randa sisse sõidul, aga maksame küsitud hinna sellegipoolest.  

Jõuame oma lemmiklinnakesse kahjuks liiga hilja. Lõuna on läbi, pajad tühjad, rammestunud parkunud nägudega ja džellabades (pikk maani kapuutsiga hõlst) mehed istuvad ja naudivad oma kanget teed. Ühes kohas meile siiski halastakse ja palutakse istet võtta. Köögis keedetakse suppi. Joome seni teed ja siis saamegi ohtra kurkumiga maitsestatud läätsesuppi. Edasi liikudes imbub ninna hõrk liha küpsetamise aroom ja selgub, et lihakarni kõrval grillib mees liha. Teeme miimika ja kehakeeles selgeks, et tahame ka seda liha proovida. Meid suunatakse lihuniku manu, kes meile sobivad tükid lõikab, küll värsket maksa, mitte liha. Seejärel viskab grillipoiss need restile ja hakkab suure suitsu sees neid kärsatama. Juurde serveeritakse sibula- tomati salatit ja saia, mida nad oma saviahjudes küpsetavad. Kuniks maks küpseb, tuuakse meile kannuga „Maroko viskit“.  Kõik osutub väga suupäraseks. Osad tükid on tooremad, aga jagame neid kassidega, kes ümber tiirutavad. Enne linnast lahkumist ostame kaasa hunniku banaane ja teeme tiiru linnas, teisisõnu, sõidame peateest kaugemale, linna sisse ja avastame tühermaa, mis täis pooleli olevaid maju. See on aga on järjekordne Maroko stiil, elada poolikutes majades, kuniks lapsed tahavad endale ehk korruseid juurde ehitada. Kohalikud lapsed tulevad koolist ja hõikavad meile rõõmsalt: musjöö, madmoselle!

Sõidame Agadiri tagasi, et lapsed peale võtta ja need surfikülla õhtusele mahlale viia. Nimelt on just seal lahesopis hetkel tuulevaikne ja täis pikitud romantilisi kohvikuid. Ka selle külakese melu on omapärane. Näeme seal rohkelt eurooplasi. Meie kõrval lauas on noor saksa naine, heledapäise lokkis juustega väikese tüdrukuga. Nad mängivad emaga kaarte, kuniks lapsuke end ema sülle kerra tõmbab. Ema joob teed ja vaatab kaugusse. Spekuleerime, kas tegu on mõne surfari naisega või mitte.

Kui kodulinna tagasi jõuame, lähevad lapsed magama ja meie Mardiga jalutame sadamasoppi. Seal avaneb hoopis teistsugune kultuur. Peenemad baarid ja restoranid on täis itaalia ja prantsuse härraseid – prouasid, kes tundub, et tulnud jahtidega reisima. Seltskondade kaupa sumisevad nad laudade ümber, söövad peenelt, joovad häid veini ja suitsevad sinna kõrvale. Stiili mõttes maandume ka ühes neist baarides. Kuna surfikülas veidike einestasime, tellime veini ja suupisteid. Kelner toobki ja siis ulatab arve , millel seisab 999 dirhamit, ehk pea 100 eurot. Ja siis puhkeb naerma, märgiks, et ta tegi nalja. Ju ei olnud meie välimusest välja lugeda, et me päris nende restorani sihtgrupp oleksime. Aga tõele au andes, suupistete ja magustoidu põhjal jäävad nende maitsed kaugele maha Tamra külakohviku omadest. Nii et kui kelner meilt lahkudes küsib: „Do you like Agadir?“, seda talle ka ütleme, et väikesed kohad on mõnusamad.  „Et ta endale liiga ette ei kujutaks,“  nagu Mart ütleb.

Enne koju minemist väisame veel ühte spordibaari, kus käib juba euroopalikult vilgas melu. Meie kõrvallauas on koha võtnud surfarid – kinnisvara maaklerid, kes osavalt kõrvallaua tütarlastega flirdivad. Hetk hiljem ongi neiud nende lauas ja joviaalses meeleolus jätkatakse õhtut.

18.03, kolmapäev.

Mart viib auto tagasi. Plaanime esimese päeva poole puhata ja pikutada, sest teises pooles ootab meid ees kaamelisõit. Päike on aga nagu kiuste kohati pilve taga ja ilm tuuline. Jalutame sadamasse poodidesse ja käime söömas. Kell kolm hotelli ees ei ole lubatud bussi, mis meid linnast välja viiks kuskil. Ootame veel kümme minutit ja siis helistan giidile. Giid on nõutu, sest kõik teised olevat kell kolm peale võetud meie hotelli eest. Jääme endale kindlaks, et seitse minutit enne kolme ei olnud seal ühtegi bussi. Lõpuks saadetakse meile uus minibuss järgi ja kui linnast väljas olevale kaamel- ja hipodroomile jõuame, on kaamelite seljas istuvatest turistidest karavan koos ja kõik ootavad meid. Pilt on päris koomiline.

Meid kutsutakse kahe kaupa kaamelite juurde ja „istutatakse“ selga, enne veel tehakse kohustuslik foto. Mart saab endale oma kaameli, kes kuskilt põõsast viimasel hetkel välja tiritakse. Pea pooleteist tunnine retk kaamelite seljas Masso loodusmaastikult võib alata. Alguses on kaameli seljas olemine väga harjumatu ja nõuab kätelt suurt jõupingutust. Aga kõigega harjub. Reisi kulminatsiooniks on see, kui meie tagumine kaamel, mille seljas Mart istub peale pissimist sabaga hakkab vehkima ja üle peade korraliku uriiniduši tekitab. Looduse vastu ei saa. Poolteist tundi hiljem on väsinud reisiseltskond alguspunktis tagasi. Näeme kaamelibeebit, meile pakutakse teed, muffinit ja võimalust tehtud fotosid kolmekaupa 300 dirfami (30 euro!) eest endale soetada.

Kaalume pikalt, kus oma reisi viimast õhtusööki süüa ja ebaoriginaalselt otsustame ikkagi selle paiga kasuks, kus ka esimesel õhtul käisime. Meie personal on tööl, toidud on ootuspäraselt mõnusad ja portsjonid nii suured, et jätame endast jääkide järgi vaadates priiskavate eurooplaste mulje. Magustoiduks sööme karamellis küpsetatud banaane, mis ilma liialdamata viivad keele alla.

19.03, neljapäev.

Meie reisi viimaseks päevaks jääb veel viimaseid päikesekiiri püüda, turul komme ostmas käia, enne kui õhtul kell kuus buss lennujaama viib.

Selgub, et toa pikendamise teenus küll eksisteerib, kuid selleks tuleb teise tuppa kolida ja see on omaette ooper. Kõik kordub, tulevad pakikandjad, kes meilt ratastega kohvrid enamvähem jõuga käest rebivad ja neid uue toa poole hakkavad tirima. Hiljem loomulikult peod pikal ootavad, et münte saada. Võtame rahulikult ja siirdume hetkepärast basseini äärde. Seal on algamas just rühmatantsimine, kus väga heas füüsilises vormis mehed ees end väänutavad ja siis peamiselt keskealiselt korpulentsed prouad end lustiliselt ja püüdlikult järgi õõtsutavad. Kõik on rõõmsad ja plaksutavad. Rahutu hing ei luba meil kaua pikutada, lepime lastega kokku, et käime ise turul ära ja ostame kodustele maiustusi. Lapsed on nõus, sest ujumine ja uute sõpradega vestlemine on neile meelepäraseim tegevus.

Teeme Mardiga nostalgiatiiru. Joome ühe õlle oma „Tuulest viidud“ mehe baaris, suundume siis turule. Seejärel satume poodidesse ja turule, kus juba väga teadlikult oskame tingida ja kaubelda. Soetame veel mõned meened ja tähistame siis oma ostusid „Valli baari terrassil“, baarmen rõõmustab meid nähes. Kolme korra külastuse järel suhtub ta meisse kui püsiklientidesse ja peletab eemale tüütuna mõjuvad krääsa müüjaid. Kui teenindaja lõpuks meie laualt tasse ja klaase ära viima tuleb, sirutab ta mõlemad peod ette ja itsitab selle üle. Nii ironiseerib ta ise kultuuri üle, mis selles turismipiirkonnas nii juurdunud on.

Otsustame teel hotelli taksoteenuse ka ära proovida. Tillukesed punased autod, kuhu mahub vaid kolm reisijat sibavad linnas ringi ja viivad sõitjaid väga väikese raha eest punktist A puntki B. Kui aga tee ääres käe välja sirutame, hüppab põõsast välja mees, kes tahab meie eest meile takso hääletada, teadagi miks:). Anname märku, et saame sellega siiski ise hakkama ja kõnnime veidi edasi.

Õhtustame enne bussile minekut lähedal olevas India restoranis. Mette Mai otsustab, et tahab ka sarnast henna-tätoveeringut, kui suuremal õel. Aega napib ja hakkame teda ümber veenma, et leiame Eestis viisi, selle teha. Aga nagu Marokos ikka, inimene plaanib, Allah juhib. Väikeses hotelli kõrval poekeses on sildid väljas, et siin tehakse tätoveeringut, Mette Mai elavneb. Selgub, et tätoveeringukunstnik ise pikutab kardina tagada. Sekund hiljem on ta istukil ja teenindusvalmis, seitsme minutit hiljem on õnnelik täto omanik juba poest väljas ja lummatud sümptaatse noore naise tehtud kaunist joonistusest käel.

Lennujaama jõudes on pisut kahju sellelt maalt lahkuda. Ehk kolm päeva vähemalt oleks ära kulunud paikade avastamiseks ja uudistamiseks. See on hea põhjus kunagi tagasi tulla.  

Järelelehvitus 2014 aastale

Lugesin oma varasemad postitused üle ja mõistsin, et ühes asjas pole ma ka sel aastal suurt edasi arenenud. Igatsus aja järgi, mil lihtsalt olla ja lasta loomingulisel inspiratsioonil end tabada, ei saabu tõeliselt justkui kunagi. Või kui, siis kogen seda vaid viivuks ja juba tahab uute tegemiste teerull mu elust üle sõita.
Seekordset inspiratsioonihetke pidin kaua ootama. Kuigi olin viimased kaks päeva Võsul mere ääres ohtralt lainete loksu endast läbi lasknud, aastavahetuse ööl pea kuklas taevasse vahtinud, et kogu värvi - ja tulede sära endasse ahmida. Saunas vanade eestlaste kombel läbi kuumuse enda hinge piilunud ja auravana maakodu õues jälle taevasse vahtinud, lastes suurtel märgadel lumeräitsakatel näole langeda. Midagi ei juhtunud. Tundsin end tavapärase ja argisena. Ja samal ajal ka rahuliku ja õnnelikuna. Aga mingi igatsus jäi.

On 2015 aasta esimene päev. Istun meie vastvalminud tarekeses. Õigupoolest aidas, mis on kohandatud kööktoaks, saunaks ja ateljeeks. Siin on ohtralt mööblitükke, millel igal oma lugu rääkida. Mõnel seos selle majapidamise ajalooga, aga aknalaual põleb näiteks Mart Laari lapsepõlve lamp - vedru otsas pall, millele nägu pähe joonistatud. Ja nurgast piidleb mind punane Mikihiire pea kuju ja kõrvadega väike telekas, mille Mart kuskilt vanakraami poest leidis. Ilusaid kardinaid pole veel, elamine on pooleldi valmis ja seetõttu hubasemgi veel. Mingi teel oleku, loomise energia on manu.
Pliidi all praksub tuli. Läbi akende paistavad suure maja aknalaual siravad advendiküünlad. Seal kuskil teleka ees vaatavad lapsed Mr Beani filmi ja mu kallis mees istub köögilaua taga ja einestab. Jah, kallis Mees.
Eelmisel aastal umbes samal ajal valasime tina. Minule sattus selline kõverik, millest oli raske sotti saada. Pikemal uurimisel tõdesin, et tegemist on V - tähega. Ja siis ütlesin endalegi ootamatult Mardile: kas see tähendab, et kosid mind naiseks (tema perenimi on Veelmaa). Punastasin. Teel Tallinnasse vaatas Mart mulle autos otsa ja sõnas: võtan su ära siis või. Ma ei tea, milline peaks olema õige abieluettepanek. Eriti siis kui oled 11 aastat külg külje kõrval toimetanud ja lapsedki juba kooliealiseks kasvatanud. Ent mulle tundus see maru romantiline, suisa kuum jutt käis südame alt läbi. Sellest hetkest algas meie seitsmekuuline teekond abielu sisse, mis viis meid kokku vapustavate inimestega ja muutis ka meie suhet. Naljaga pooleks - meie tülide kvaliteet muutus palju paremaks. Tuli selline tunne, et nüüd ei hakka kumbki meist varuväljapääsu kaudu suhtest põgenema. Ja mingi uus leppimine toimus teineteise puuduste, võlude ja valudega. Nagu näeksime nüüd palju kaugemale ja avaneksid uued perspektiivid.
Mitu õhtut istusime ehtekunstnik Viivi Aaviku laua taga, kes meile sõrmuseid tegi ja kuulasime tema ja tema armastatud kaasa rännakutest. Minu arvates lihvis ta tükikese oma rännakutest ja Uurali tähistaevast ka meie sõrmustesse. Ja kohtumised Jaana, Jaagu, Cristi, Ene, Tiina, Maie, Gethega, kes aitasid: kutsete, programmi, kleidi ja meigi ja mille kõige muu asjus. Maie Orav, kes tantsutunni asemel meile armastamise õpitoa tegi. Lahke pererahvas MerMerist ja Eeva Talsi oma bändiga, kes meie õhtu helisema laulis. See augustiõhtu sääl mererannal oli ühtviisi sürrealistlik, hingematvalt ilus, helde, hell ja meeleolukas ning jääb tõesti elu lõpuni meelde. Sadas vihma, paistis päike ja vikerkaar sirutas end vähemalt kahel korral üle meie.
Seal 15dal augustikuu päeval altari ees seistes sain aru, kui oluline see kõik mulle oli. Mõistsin  alles siis seda, kui see kõik toimus. Ja kuna kogu selle kulgemise sees oli ka mitmeid takistusi, õppisin ära vastuvooluga võitlemise asemel laskma end voolul kanda. No mis sa hing ikka teed, kui kirikuõpetaja ja muusik ei saa päev enne laulatust üksmeelele kirikus musitseerimise asjus:) Tuleb leppida ja õppida usaldama elu nagu see on. Ja siis nagu muinasjutus võib juhtuda, et kirikuõpetaja valgustub, andes sellega kogu sündmusele uue tähenduse, metatasandi.

Küsite, mis on muutunud minu elus abielunaisena. Peamine muutus on selles, et proua Saar-Veelmaa püüab teha vähem tööd kui see eelmine naine. Rõhk sõnal püüab. Selle asemel olen õhtuti kodus: tütarlaps, naine, perenaine. Mõned varasemad aastad lasin töö põnevusel ja kirel end sedavõrd endasse haarata, et muud valdkonnad said vähem tähelepanu. Nüüd õpin seda põnevust nägema enda eraelus. Minu selle aasta avastus on: less is more:).

Kirjutame iga aasta viimasel päeval endale soove ümbrikusse ja avame siis aasta pärast vana aasta õhtul. Eile sain kirja avades teada. et eelmise aasta soovid on kuhjaga täitunud ja lisaks üllatusi, millest polnud aimugi.
Läinud aasta tõi tähtsaid kohtumisi hingesugulastega, ka kaugete maade tagant. Neid leidub nii mu sõprade hulgas kui ka klientide ja partnerite seas. Mõtlesin paar päeva tagasi kui eriline töö mul on - kuulata inimeste unistusi ja uskuda inimestesse ja nende unelmatesse. Vahel nõustamiselt tulles olen ise ka 15 cm maapinnast kõrgemale tõstetud.
Veel oli mõnusaid reise, pikk ja kosutav suvepuhkus, läbimurre töökohal. Rikas aasta psühholoogi ja psühhodramaatikuna. Kuidagipidi on õnnestunud ka Tehnika Ülikoolis magistrikraadi suunas rühkida. Nii, et selle aasta hooleks jääb teaduslikult tõestada, et tööõnne valem ikka tõenduspõhiselt ka eksisteerib.
Olen õnnelik ja uhke oma laste üle. Mitte seepärast, et neil head hinded on, vaid sellepärast et nad on leidnud mitmed aarded juba praeguseks, mida mina paarkümmend aastat pidin otsima. Nad julgevad olla nemad ise, on loomingulised ja mõnusad kaasteelised.
Nii et tuhat põhjust olla tänulik läinud aastale, kõigile inimestele, kellega mul on olnud au ristuda ja kohtuda.
Astun siit kindlal ja uudishimulikul sammul vastu 2015 aastale.

Jõulujutt minu inimestele

Väike ingel istus mere ääres suure kivi otsas ja vaatas kaugusse. Aasta oli läbi saamas, mõned päevad veel vaid jäänud. Lund oli sadanud vähevõitu. Kõik mis igatses valget kaitsvat tekki paljendas nüüd oma katmata alastuses.

Ingli hinges oli kipitav kurbus. Ta mõtles läinud aastale. Sinna mahtus palju heategusid, mis oligi ingli töö. Tõsi, väike ingel käis alles koolis ja õppis inglitempe. Aasta jooksul oli ta päästnud mänguhoos ettevaatamatuid lapsi. Emasid ja isasid, uljaid noorukeid, isegi ühe kooli, ühe kutsika, ühe mängumõmmi, ühe köie peal kõndiva baleriini ja taru täie mesilasi. Ta oleks teinud rohkemgi, kuid oli alles algaja. Sellegipoolest polnud peaingel temaga päris rahul. Ta oli palunud mõelda, mille kõige tähtsama oli väike ingel inglitööd tehes unustanud.   

Väike ingel vaatas kaugusse ja ohkas: „Tuleks ometi meelde, mille osas eksisin, saaksin koos teiste inglitega südamerahus taevapeol tantsida.“ Ta pigistas silmad kinni, võttis kätega kõvasti põlvede ümbert ja ootas end vaikselt kiigutades vastust.

„Oh mind,“ lausus ta lõpuks sosinal. Ja tundis kuidas selle peale südame alt soojaks läks. Teda valdas õrn heldimus. „Oh mind, ma olen ju tegelikult olnud tubli ja väärin peol tantsimist.“ Ime kordus, süda läks veelgi soojemaks ja kurbus hakkas kaduma. Väike ingel tõstis pilgu. Hoolimata lume puudumisest, tundus ümbrus hele ja helge. „Ma olen hea ingel ja tahan tantsida“, ütles ingel nüüd juba peaaegu kõva häälega.  

Ühtäkki ilmus peaingel ingli kõrvale ja paitas tema pead. „Sa oled vastuse leidnud! Head tehes ei tohi ennast unustada. See on sel aastal esimene kord, kui põlvede ümbert kinni hoides ennast kallistasid. Kui ennast ära unustad, siis muutub inglitolm tuhmiks pulbriks ja sinu võluvägi kaob. Pea seda meeles.“ Väike ingel noogutas õnnelikult: „Pean seda meeles.“

Ingli õed ja vennad olid tulnud tema ümber. Nad kallistasid teda. Kuskilt kostus vaikset muusikat. Taevast pudenesid esimesed suured valged lumeräitsakad.   

Armastust enda vastu ja nauditavat tantsu läbi järgmise aasta!

23.12.2013

Aastalõpu kokkuvõte

Seda aastat olen lõpetanud juba umbes kaks kuud. Täpsemalt siis kui oli selge, et oma Pilve kodust välja kolime ja uue eluaseme peame leidma. Kummaline on see, et kolimine on ju väga pragmaatiline: sul on maakler, ostja, notar, leping, välja kolimise kuupäev ja üleandmise-vastuvõtmise akt. Aga kõige selle asisuse kõrval nutsin ikka ühel päeval korraliku peatäie. Tuli meelde, kuidas seda kodu ehitasime, kuidas iga nurk oli kui eraldi kunstiteos, mida vaadata lähedalt ja kaugelt. Kuidas mööblit otsisime, et mis meid kõnetab – mõne asja suisa vaateaknalt pleekinuna endale koju tirisime, kuna tundus nii meie oma. 

Meil on nüüd uus kodu ka juba olemas. Uuel aasta hakul saame sisse. Kuid võõrastan veidi, sest nii palju on olnud möödarääkimisi ja pettumusi. Köögimööbel, mille välja vaatasime ja ära broneerisime, ning mille järgi  kõik muu sättisime, müüdi lihtsalt maha (müüja vabandas ja kehitas õlgu) - uue samasuguse tellimine oleks maksnud 700 eurot rohkem. Ka see on mõistlik hind kui arvestada, et läksime teist teed ja sellega kaasnesid oma raskused. Rääkimata selle kõige juures sellest, et sellel majal on küll majesteetlikud korstnad, kuid kaminat me sinna teha ei saa. Kui ma ei usuks, et iga asi on millelegi hea, vorbiksin ilmselt tarbijakaitses juba kümnendat kaebust. Aga ma usun. Ja veel ma usun, et hea seltskonnaga on karukoopas ka lõbus ja hea. Ja et meie pere ikka selline seltskond on.

Sellel aastal oli päris palju uusi asju kogetud. Nimelt hakkasin talisuplejaks. Lapsed õppisid aasta alguses lihtsalt ujujaks, kuid loobusid siis. Soetasime uue auto, kuna vana muutus tõrksaks, ehkki seenel aitas temaga veel käia. Ehk järgmiseks suveks on vana Saab ka pöördesse ajamise konditsioonis, siis on üks sõiduriist, mille üle siirast rõõmu tunda.  

Saime sauna valmis peale kolme aastat „me ehitame sauna“ juttu. Ja ehkki kõik on veel väga poolik ja osad asjad läksid ka sellega metsa, saame ikkagi leili võtta ja lumes püherdada. Sealt lumest auravana taevasse vaadates on tähed hoopis teistsugused.

Kirjutasin sel aastal lasteraamatu „Eduard ja Pihla hakkavad töövarjudeks“ ja tundsin, nagu oleksin midagi väga lahedat teinud. Ehkki raamatuid olen ka varem kirjutanud, oli see kuidagi eriline sündmus.

Üks mu lapsuke läks esimesse klassi ja Jaak Visnap abiellus Kadri Alesmaaga. Totaalne elu usaldamine mõlemal juhul. Ka mu elu esimene London jäi sellesse aastasse!

Tegime sel aastal tööl bändi. Ma tõesti pole kunagi varem bändi teinud, ehkki kooli ajal jõlkusin küll raadioruhvis ja mu esimene kooliaegne peika oli kitaramies. Täiskasvanuna bändi teha on aga sootuks lahe. Natuke nagu see noorusetunne, aga natuke midagi muud ka. Näed igasugu roheliste peadega karvaseid ja sulelisi ja oled ise ka natuke värvilisem ja vabam ja ennast imetlevam kui tavaline kontorirott.

Ma väga loodan, et ma tolleks viimaseks muutunud ei ole selle aastaga – arvuti- ja koosolekutunde tuleb rohkem kui viimase viie aasta jooksul kokku. Ja ehkki töö vilju on ka olnud vahva nautida, on vahel ka suuri küsimus ja kõhklusi – kas, milleks ja kellele see kõik.

Õnneks tuleb sinna kõrvale seada ka armastaja ja perenaise kursus, psühhodraama, sumedad ööd Reini kaldal telgis, kui söelaevad ja aurikud mööduvad. Mõned vapustavad konverentsid ja olulised kohtumised, paar istutatud ploomipuud. Mõned õnnelikud noored ja mõned suuremad, kes end tänu karjäärinõustamisele leidnud.

Ja kui ma midagi praegu igatsen, siis on see üks inspiratsioonipuhang, mis ärataks ja raputaks. Nii, et iga keharakuga oleks tunda, et ma elan. Ja seda mitte vaid asises mõttes.

...

Võsu on imeline paik jõulude veetmiseks. Soomekelguteed ja meri, lumised männid ja metsavaikus. Ja ometi ei ole sel aastal veel pugenud hinge seda jõuluhärdust nagu lapsena. Isegi siis kui piparkooke lastega küpsetasime, lauamänge mängisime, kuuske toomas käisime, ehitisime ja küünlad süütasime. Isegi päris siis mitte kui laste palvel jõulunäidendi kirjutasin ja seda hoogsalt homme õhtuks harjutame. 

Miski rahutus ja igatsus on veel, mis ei anna asu.  Otsisin just üht lapsepõlve nääriluuletust ja ei leidnudki üles. Lootsin, et nii nagu tookord, elustab see ka nüüd selle aastalõpu kummalise väreluse hinges.

Ehk veel jõuab, ehk veel tuleb...

Kauneid jõule kallid kaasteelised ja kulgevat aastalõppu