Mul pole oma
lapsepõlvest ülearu palju erksaid mälestusi. Ja need, mis on, nendega pole
kindlust, kas tundsin ja mäletasin ise nii või on need ema jutustatud lood.
Üks, mida ema alati uhkusega rääkis, oli see, kui tubli abiline ma talle väiksena
olin.
Mu väikelinna
näitlejast ja noorte lavastajast ema kasvatas meid õega üksi, sestpeale kui tal
õnnestus oma mittetoimivast, vägivaldsevõitu abielust lahutada. Minule oli too
mees kasuisa, õele päris isa. Toonane keeruline elu oli emale põhjustanud palju
kannatusi ja tal olid kohutavad migreenid ning piinavad seljavalud. Mäletan, et
arutlesin endaga tihti enne magama jäämist, et kui ema nüüd ära sureb, kas mul
lubatakse seal korteris edasi elada ja oma kuus aastat nooremat õde kasvatada, kui
ma ilusti hakkama saan, või saadetakse meid lastekodusse. Lootsin, et olen nii
tubli laps, et keegi ei märka, et emata kasvame ning meid ei saadeta kodust
ära.
Kord sai ema tuusiku
Haapsalu sanatooriumisse. Tänapäevamõistes on need SPA-d, kus veedetakse heal
juhul nädalalõpp või nädalake. Toona olid sanatooriumid aga arvestatavad puhke-
ja raviastutused, kuhu hea õnne korral võis saada arsti saatekirjaga ja siis
seal paar-kolm nädalat kosumise ning tervise putitamise tähe all veeta ilma
suuremate kuludeta. Mäletan, et olin nii õnnelik, et talle selline võimalus
avanes. Ema kauples meile ühe linnalähedal maal elava töökaaslase umbes
20ndates tütre lapsehoidjaks. Too tuligi, riputas oma rohelisemustrilise kitli
meie korterisse varna, naeratas lahkelt ja ütles, et läheb korraks linna peale
baari oma sõbrannaga kokku saama. Rohkem me teda ei näinud, sest linna ööelu
osutus maatüdrukule peadpööritavalt ligitõmbavaks.
Õnneks jättis ema
majapidamise raha minu kätte. Seega tuli lihtsalt kuidagi hakkama saada. Mul
polnud nimelt vähematki soovi, et ema oma kolmenädalase sanatoorse ravi
katkestab ja kodus edasi vireleb.
Ärkasin hommikul vara
üles, tegin endale ja oma viieaastasele õele võileivad, viisin õe lasteada ja
läksin ise kooli. Koolist tulles oli vaja ahi kütta. See oli üks keerukas operatsioon. Meie puukuuris oli küll briketti, aga puud, millega hakatust teha,
olid märjad. Vahel küünitas mu abi otsiv käsi laudade vahelt naabri kuuri, et
paar kuiva kõhnemat puud saada. Kui tule sain alla, tuli kaevust veed tuua,
solk välja viia, endale ja õele süüa teha. Ma ei mäleta, millal ma õppisin, aga
viie – kuue paiku läksin õele lasteaeda järele. Püüdsin olla nii tubli „ema“
kui suutsin, aga vahel ütles mul närv üles ja läksin õe eest kappi peitu, kui
tema hüüdmise ja otsimise peale sealt mõni hetk hiljem välja tulin,
imiteerisin kurja kolli häält ja tegin talle hirmsaid nägusid. Ütlesin õele,
et olen halb Tiina ja tahan teda karistada, riidlesin veidi, hirmutasin teda.
Kui õde juba tõeliselt hirmu hakkas tundma, läksin kappi tagasi ja kui uuesti
kapist välja tulin, ütlesin, et olen hea Tiina ja tulin teda halva Tiina eest päästma.
Pakkusin, et võin talle koguni jäätist osta. Ma ei tea, miks mul toona 11
–aastase tüdrukutirtsuna selliseid rollimänge tarvis oli, aga nii ma tegin.
Siis tuli emalt esimene
kiri, lugesin seda õele ette, ahmisime pea igat sõna. Ma ei mäleta, kas ema ka
fotosid saatis, või oli see ainult kirjasõnast loetu kujutluspiltide vili. Tundsin,
et asjad on hästi, tal on seal mõnus olla, õhtuti toimuvad koguni tantsuõhtud,
tal oli tekkinud silmarõõm. Ja mis peamine, ta saab mudavanne, tervis läheb
aina paremaks. Kirjutasin siis emale pikki kirju vastu, kui tublid me oleme, mainimata
muidugi, et hoidjast on järgi vaid kittelkleit varnas. Kuidagi harjusime õega üksolemise
rütmiga ära, ainult õhtuti oli meie kolmetoalises ahiküttega korteris kõhe ja
hirmus. Pugesime siis õega teineteise kaissu ja püüdsime ruttu uinuda, et
hommik juba kiiremini tuleks. Nädalavahetusel kui kooli ja lasteaeda polnud, läksime
õega Oktoobri nimelisse sööklasse, seal sai ühe rubla eest korralikult süüa,
hakklihakastet kartuliga ja kisselli rosinakohupiimaga. Mida muud me tegime
need kolm nädalat, ma ei mäleta. Ahju kütmise mure ongi kõige rohkem meeles.
Sel päeval kui ema koju
pidi tulema, koristasime õega kogu elamise ära. Tegin tikuvõileibu ja teed.
Katsin laua. Panime ilusad riided selga ja kammisin õe heledad juuksed ilusti
seitlisse. Istusime suures toas diivanil ja ootasime ema. Kui ema tuli,
rõõmustas ta väga. Kallistasime kõvasti ja tundsin, kuidas ta lõhnab puhanult
ja lootusrikka tuleviku järgi. Ainult kui ta plehku pannud hoidjast kuulis,
kohkus ja hakkas nutma: miks sa ei kirjutanud, ma oleksin ju koju tulnud. Aga
mina, tubli laps, tahtsin, et ema terveks saaks ja alles siis tagasi tuleks.
Olin lisaks hoolega raha säästnud ja poetasin ema pihu sisse uhkelt üle jäänud
rublad.
See on lihtsalt lugu
ühest tublist lapsest. Aga tundub mulle hirmus absurdne kui täna oma kolmandas
ja neljandas klassis käivaid tüdrukutirtse vaatan.
