Seda aastat olen lõpetanud juba umbes kaks kuud. Täpsemalt
siis kui oli selge, et oma Pilve kodust välja kolime ja uue eluaseme peame
leidma. Kummaline on see, et kolimine on ju väga pragmaatiline: sul on maakler,
ostja, notar, leping, välja kolimise kuupäev ja üleandmise-vastuvõtmise akt.
Aga kõige selle asisuse kõrval nutsin ikka ühel päeval korraliku peatäie. Tuli
meelde, kuidas seda kodu ehitasime, kuidas iga nurk oli kui eraldi kunstiteos,
mida vaadata lähedalt ja kaugelt. Kuidas mööblit otsisime, et mis meid kõnetab –
mõne asja suisa vaateaknalt pleekinuna endale koju tirisime, kuna tundus nii
meie oma.
Meil on nüüd uus kodu ka juba olemas. Uuel aasta hakul saame
sisse. Kuid võõrastan veidi, sest nii palju on olnud möödarääkimisi ja
pettumusi. Köögimööbel, mille välja vaatasime ja ära broneerisime, ning mille
järgi kõik muu sättisime, müüdi lihtsalt
maha (müüja vabandas ja kehitas õlgu) - uue samasuguse tellimine oleks maksnud
700 eurot rohkem. Ka see on mõistlik hind kui arvestada, et läksime teist teed
ja sellega kaasnesid oma raskused. Rääkimata selle kõige juures sellest, et
sellel majal on küll majesteetlikud korstnad, kuid kaminat me sinna teha ei
saa. Kui ma ei usuks, et iga asi on millelegi hea, vorbiksin ilmselt
tarbijakaitses juba kümnendat kaebust. Aga ma usun. Ja veel ma usun, et hea
seltskonnaga on karukoopas ka lõbus ja hea. Ja et meie pere ikka selline
seltskond on.
Sellel aastal oli päris palju uusi asju kogetud. Nimelt
hakkasin talisuplejaks. Lapsed õppisid aasta alguses lihtsalt ujujaks, kuid
loobusid siis. Soetasime uue auto, kuna vana muutus tõrksaks, ehkki seenel
aitas temaga veel käia. Ehk järgmiseks suveks on vana Saab ka pöördesse ajamise
konditsioonis, siis on üks sõiduriist, mille üle siirast rõõmu tunda.
Saime sauna valmis peale kolme aastat „me ehitame sauna“
juttu. Ja ehkki kõik on veel väga poolik ja osad asjad läksid ka sellega metsa,
saame ikkagi leili võtta ja lumes püherdada. Sealt lumest auravana taevasse vaadates
on tähed hoopis teistsugused.
Kirjutasin sel aastal lasteraamatu „Eduard ja Pihla hakkavad
töövarjudeks“ ja tundsin, nagu oleksin midagi väga lahedat teinud. Ehkki raamatuid
olen ka varem kirjutanud, oli see kuidagi eriline sündmus.
Üks mu lapsuke läks esimesse klassi ja Jaak Visnap abiellus
Kadri Alesmaaga. Totaalne elu usaldamine mõlemal juhul. Ka mu elu esimene
London jäi sellesse aastasse!
Tegime sel aastal tööl bändi. Ma tõesti pole kunagi varem
bändi teinud, ehkki kooli ajal jõlkusin küll raadioruhvis ja mu esimene
kooliaegne peika oli kitaramies. Täiskasvanuna bändi teha on aga sootuks lahe. Natuke nagu see noorusetunne, aga natuke midagi muud ka. Näed igasugu roheliste
peadega karvaseid ja sulelisi ja oled ise ka natuke värvilisem ja vabam ja
ennast imetlevam kui tavaline kontorirott.
Ma väga loodan, et ma tolleks viimaseks muutunud ei ole selle
aastaga – arvuti- ja koosolekutunde tuleb rohkem kui viimase viie aasta jooksul
kokku. Ja ehkki töö vilju on ka olnud vahva nautida, on vahel ka suuri küsimus
ja kõhklusi – kas, milleks ja kellele see kõik.
Õnneks tuleb sinna kõrvale seada ka armastaja ja perenaise
kursus, psühhodraama, sumedad ööd Reini kaldal telgis, kui söelaevad ja aurikud
mööduvad. Mõned vapustavad konverentsid ja olulised kohtumised, paar istutatud
ploomipuud. Mõned õnnelikud noored ja mõned suuremad, kes end tänu karjäärinõustamisele leidnud.
Ja kui ma midagi praegu igatsen, siis on see üks inspiratsioonipuhang,
mis ärataks ja raputaks. Nii, et iga keharakuga oleks tunda, et ma elan. Ja
seda mitte vaid asises mõttes.
...
...
Võsu on imeline paik jõulude veetmiseks. Soomekelguteed ja
meri, lumised männid ja metsavaikus. Ja ometi ei ole sel aastal veel pugenud
hinge seda jõuluhärdust nagu lapsena. Isegi siis kui piparkooke lastega
küpsetasime, lauamänge mängisime, kuuske toomas käisime, ehitisime ja küünlad süütasime.
Isegi päris siis mitte kui laste palvel jõulunäidendi kirjutasin ja seda hoogsalt homme õhtuks harjutame.
Miski rahutus ja igatsus on veel, mis ei anna asu. Otsisin just üht lapsepõlve nääriluuletust ja
ei leidnudki üles. Lootsin, et nii nagu tookord, elustab see ka nüüd selle aastalõpu
kummalise väreluse hinges.
Ehk veel jõuab, ehk veel tuleb...
Kauneid jõule kallid kaasteelised ja kulgevat aastalõppu
