Ilmselt on mul terve elu õnnestunud suvekuude alates
linnatolm jalgelt pühkida ja maale, mere ja metsa äärde hinge helgeks puhkama
põgeneda. Nii kaua kui end mäletan. Ka sel suvel olen jõudnud end klaariks
ujuda, tuules rattaga mõtted selgeks sõita, metsas taas vaikust kuulama õppida.
Vahel harva on selle paljasjalgse ja päikesepleekinud või
sooja suvevihma karva elu seest tarviline linna pääseda, et mõni asjalik
asjatoimetus korda saata. Ja neil puhkudel tunnen end linnakorteris kui armuke
abielumehe kodus, kelle naine on reisile läinud. Kõik on pisut tuttavlik, kuid samas
võõristav. Külmkapp on tühi, vannituppa on ununenud poolikud kreemipurgid ja
tuubid, mis pole kaasa mahtunud. Vedelevad seal, veel teadmata oma saatust, kas
neid veel kasutatakse või visatakse ära. Aeg tühjas korteris omandab teised
mõõtmed – telekas seisab nurgas, nagu poleks selle ekraan eales helendavat pilti
näidanud, isegi hommikukohv maitseb teisiti ja sul on aega lugeda hommikune
leht kaanest kaaneni läbi.
Armastusevärvi trollid
Eile sadas linnas vihma. Hüppasin oma nigela ja tuules alla
andva vihmavarjuga üle lompide. Jalad olid kingades märjad ja pelgasin, et
mööda sõitvad autod kihutavad teeaukudesse kogunenud vee mu kleidile. Olin
päris õnnelik kui lõpuks trolli peale jõudsin. Seisin koos kaasteelistega seal
niiskes ja uduste akendega trollis ja loksusin kodu poole. Trolli akna kohale
oli kohmakalt kleebitud hea tava kokkulepe pisut narmendaval paberil. Seal oli
kirjas, et trollijuht lubab reisijad turvaliselt koju viia, võitleb paremate
sõidugraafikute ja trollide eest. Vastutasuks palub ta, et temaga viisakalt
käitutaks ja sõidu eest pilet lunastataks. Keegi oli selle teate välja mõelnud.
Mõtlesin, et see on üks hea inimene, kes selle peale tuli. Minu kõrval toolil
istus nooruke ema ja hoidis umbes paariaastast poega süles. Pojal oli midagi
juhtunud näoga, suu kõrvalt algas põseni ulatuv suur ja värske arm. Tema ilmes
oli midagi kurblikku ja tõsist. Ema katsus aegajalt, kas poisil ikka kummikud
jalas püsivad ja hoidis tal hellalt oma hoolikalt maniküüritud kätega ümbert
kinni. Tabasin end mõttelt, et tühja sest armist, olulisem, et sul on keegi,
kes sind päriselt armastab ja süles tahab hoida.
Palju õnne emale
Minu emal on täna sünnipäev. Ta saab 65 aastaseks. Mõnes mõttes
on ema sünnipäev ka justkui enda sünnipäev. Või on see meie peres nii, sest
sündisin ema 25nda sünnipäeva kingiks. Põnev on mõtiskleda kui palju sellest
ajast on muutunud, kui mina väike olin ja ema noor. Meie peres polnud autot,
kõik käigud tuli bussiga teha. Seepärast olen lugematuid kordi sõitnud nr. 42
bussiga Rakverest Võsule vanaema juurde ja Võsult Rakverre koju. Väiksena
tundus see tee hirmus pikk. Kui sõitsin õhtusel ajal, piidlesin pingsalt tee
ääres ja põllu veerel olevaid maju, et kui ära eksin või vales peatuses (!)
maha lähen, siis millisesse julgeksin öömaja paluma minna. Olen neid võimalikke
dialooge oma peas tuhandeid kordi läbi mänginud, kasutust need aga ei
leidnudki. Bussid on saanud koduseks ka ajast, mil emaga vahel teatri ringreisidel
kaasa loksusin ja igavuse peletamiseks luuletasin või teatrirahvaga "tarka juttu"
ajasin. Viimastel aastatel olen avastanud, kuidas ma jälle bussisõitu naudin ja
eelistan seda sageli ka autosõidule. Täna hommikul asusin bussiga pealinnast Võsu poole
teele. Magus ärevus hinges ostsin kassast pileti, valisin koha ja asusin aknast
välja vaatama. Miski eriline rahu ja vabaduse tunne lehvis mu mõtetega kaasa.
Ema sõidab täna oma armsa mehega Haapsallu sünnipäeva
väljasõidule. Mul on üks must-valge foto, millel istume emaga Haapsalu linnuse
õues. Ema on noor ja unistav, mina väike ja rõõmus. Kummalisel kombel avasin
alles täna ühe sünnipäevakaardi minu armsalt USA-s elavalt (nüüd juba Kanadas
kui korrektne olla) sõbralt. Kaardil seisis ühe karismaatilise suurilmadaami
ütlus: kui unistan, siis sel hetkel ma ei vanane.
Emakene, tuult tiibadesse, muretuid kilomeetreid autoga,
huvitavaid paiku ja palju unistamist!
Tallinn-Võsu, 24.07.2012
