Väikesed rõõmsad asjad ja ema sünnipäev

Ilmselt on mul terve elu õnnestunud suvekuude alates linnatolm jalgelt pühkida ja maale, mere ja metsa äärde hinge helgeks puhkama põgeneda. Nii kaua kui end mäletan. Ka sel suvel olen jõudnud end klaariks ujuda, tuules rattaga mõtted selgeks sõita, metsas taas vaikust kuulama õppida.

Vahel harva on selle paljasjalgse ja päikesepleekinud või sooja suvevihma karva elu seest tarviline linna pääseda, et mõni asjalik asjatoimetus korda saata. Ja neil puhkudel tunnen end linnakorteris kui armuke abielumehe kodus, kelle naine on reisile läinud. Kõik on pisut tuttavlik, kuid samas võõristav. Külmkapp on tühi, vannituppa on ununenud poolikud kreemipurgid ja tuubid, mis pole kaasa mahtunud. Vedelevad seal, veel teadmata oma saatust, kas neid veel kasutatakse või visatakse ära. Aeg tühjas korteris omandab teised mõõtmed – telekas seisab nurgas, nagu poleks selle ekraan eales helendavat pilti näidanud, isegi hommikukohv maitseb teisiti ja sul on aega lugeda hommikune leht kaanest kaaneni läbi. 

Armastusevärvi trollid

Eile sadas linnas vihma. Hüppasin oma nigela ja tuules alla andva vihmavarjuga üle lompide. Jalad olid kingades märjad ja pelgasin, et mööda sõitvad autod kihutavad teeaukudesse kogunenud vee mu kleidile. Olin päris õnnelik kui lõpuks trolli peale jõudsin. Seisin koos kaasteelistega seal niiskes ja uduste akendega trollis ja loksusin kodu poole. Trolli akna kohale oli kohmakalt kleebitud hea tava kokkulepe pisut narmendaval paberil. Seal oli kirjas, et trollijuht lubab reisijad turvaliselt koju viia, võitleb paremate sõidugraafikute ja trollide eest. Vastutasuks palub ta, et temaga viisakalt käitutaks ja sõidu eest pilet lunastataks. Keegi oli selle teate välja mõelnud. Mõtlesin, et see on üks hea inimene, kes selle peale tuli. Minu kõrval toolil istus nooruke ema ja hoidis umbes paariaastast poega süles. Pojal oli midagi juhtunud näoga, suu kõrvalt algas põseni ulatuv suur ja värske arm. Tema ilmes oli midagi kurblikku ja tõsist. Ema katsus aegajalt, kas poisil ikka kummikud jalas püsivad ja hoidis tal hellalt oma hoolikalt maniküüritud kätega ümbert kinni. Tabasin end mõttelt, et tühja sest armist, olulisem, et sul on keegi, kes sind päriselt armastab ja süles tahab hoida. 

Palju õnne emale

Minu emal on täna sünnipäev. Ta saab 65 aastaseks. Mõnes mõttes on ema sünnipäev ka justkui enda sünnipäev. Või on see meie peres nii, sest sündisin ema 25nda sünnipäeva kingiks. Põnev on mõtiskleda kui palju sellest ajast on muutunud, kui mina väike olin ja ema noor. Meie peres polnud autot, kõik käigud tuli bussiga teha. Seepärast olen lugematuid kordi sõitnud nr. 42 bussiga Rakverest Võsule vanaema juurde ja Võsult Rakverre koju. Väiksena tundus see tee hirmus pikk. Kui sõitsin õhtusel ajal, piidlesin pingsalt tee ääres ja põllu veerel olevaid maju, et kui ära eksin või vales peatuses (!) maha lähen, siis millisesse julgeksin öömaja paluma minna. Olen neid võimalikke dialooge oma peas tuhandeid kordi läbi mänginud, kasutust need aga ei leidnudki. Bussid on saanud koduseks ka ajast, mil emaga vahel teatri ringreisidel kaasa loksusin ja igavuse peletamiseks luuletasin või teatrirahvaga "tarka juttu" ajasin. Viimastel aastatel olen avastanud, kuidas ma jälle bussisõitu naudin ja eelistan seda sageli ka autosõidule. Täna hommikul asusin bussiga pealinnast Võsu poole teele. Magus ärevus hinges ostsin kassast pileti, valisin koha ja asusin aknast välja vaatama. Miski eriline rahu ja vabaduse tunne lehvis mu mõtetega kaasa.

Ema sõidab täna oma armsa mehega Haapsallu sünnipäeva väljasõidule. Mul on üks must-valge foto, millel istume emaga Haapsalu linnuse õues. Ema on noor ja unistav, mina väike ja rõõmus. Kummalisel kombel avasin alles täna ühe sünnipäevakaardi minu armsalt USA-s elavalt (nüüd juba Kanadas kui korrektne olla) sõbralt. Kaardil seisis ühe karismaatilise suurilmadaami ütlus: kui unistan, siis sel hetkel ma ei vanane.

Emakene, tuult tiibadesse, muretuid kilomeetreid autoga, huvitavaid paiku ja palju unistamist!

Tallinn-Võsu, 24.07.2012

Kiri teistele kuningatele volume 4

Jälle on aasta möödunud mu armsad kuningad. Kuidas on läinud teil ja teie kuningriikidel? Mäletate veel minu mullust, pisut lapselikku põgenemist kuningriigist. Tagasi tulemisest alates olen ma päris mitmeid suuri muutusi teinud oma elus. Nimelt on valitsemine ikka üpris üksildane tegevus. Ka siis kui saad oma kallile kaasale toetuda ning Narr ja Õukonna targad sind nõustavad – eks otsused tuleb ikka endal teha. Tundsin, et vajan oma ellu midagi loomingulist ja käega katsutavat. Ning siis lahvatas mõte – tahan õppida süüa tegema. Palusin kuninglikul peakokal olla endale teejuhiks. Ja kujutage ette, olen nüüd juba pool aastat igal õhtul kokandustunde võtnud ja oma armast kuninglikku naisukestki peenete õhtu- ning hommikusöökidega üllatanud. Ja mis kõige tähelepanuväärsem– mõistan oma rahvast nüüd palju paremini. Kord kuus nimelt läheme kuningliku köögiga linnaväljakule ja pakume kõigile hõrku kosti, kus ka minu kokakunsti oskused juba kasutet. Olen siin vaikselt mõelnud, et kui järgmiseks prooviks puutööd, piiluks savikotta ja sadulsepa manu. Elevus isetegemisest on suur.

Sõbrad, minu kuningatütred on nüüd kõik mehel, kuid ma pole ikka veel vanaisa. Tuiskavad teised mööda ilma ringi ega mõtlegi veel paikseks jääda. Kui vaikselt pärin, hüüavad nad: „Papaa, me parandame maailma“. No kellesse nad küll on?!

Minu armas naine läheb aga iga aastaga üha kaunimaks. Ja ühel meie õhtusel jalutuskäigul härmas roosiaias tundsin seletamatut soovi talle mida erilist öelda. Ei leidnud aga õigeid sõnu. Vähkresin siis hiljem voodis kui tema juba ingli näoga minu kõrval suikus ja hiilisin küünlavalgel käärkambrisse. Ja uskuge või mitte, kirjutasin talle luuletuse. Elu esimese. Ma pole talle seda veel üle andnud, aga loodan seda teha kui kell uusaastaööl 12 lööb. Küllap peate mind veidrikuks – küpsetab ja luuletab ja…

Aga mis siis ikka. Maailm on kummastav paik, on valulikke kogemisi, sealsamas juhtub imesid. Olen muidugi globaalsete asjade pärast mures, aga viimasel ajal üha rohkem armastuse ja andestamise usku. Avastasin, et väikestes asjades võib palju võlu olla. Ma ei mäleta, et minu kallis ema oleks mulle seda õpetanud – ta ütles ikka, Poja, mõtle suurelt, sinust saab Kuningas. Ja siin ma nüüd olen, vana mees, nautimas argiseid naudinguid ja astumas esimesi samme tundmatutel loomeradadel.

Hakkan lõpetama. Tahan peolaua juures veel abiks olla ja tütred on oma tõldadega peagi siin. Minu armas perekond! Veidi pabistan selle luuletuse pärast – ootab teine kuldses ümbrikus üle andmist. Hoidke pöialt! Ja kirjutage ometi kallid Kuningad, kuidas läheb teil ja teie kuningriikidel. Ja millal tuleb AEG kui me koos jälle tule ümber tähtsaid mõtteid mõlgutame?

Elagu kuningad ja nende kuningriigid! Häid pühi ning hinge kosutavat aastavahetust!

Teie XXX

ps. minu varasemate kirjade arhiiv: http://www.poogen.ee/?SubID=8&AID=2860&CatID=21

Tartusse ja tagasi

Mu viimane Tartus käik oli küllaltki sürreaalne. Hommikul 5:45 buss oli nii väike, et mitmed inimesed jäid maha. Et mul algas juba 9:00 koolitus tarkuselinnas, siis vedas. Küll ei olnud nii väikeses bussis paslik hakata sööma kaasa haaratud hommikuvõileiba ja juua pääle ingveriteed.

Sõin need võilevad siis Tartu bussijaama kohvikus, kus igas lauas istus 8:05 üks mees, üks liitrine õlu ees. Ma oli...n ka ühe habetunud nunnu alkohoolikuga ühes lauas kohvi joomas (kohvi jõin siiski ainult mina) ja nüüd siis oma kaasa võetud võileiba söömas. Tagasitulek Tartust Tallinna päev hiljem oli sama kummaline. Ostsin pileti hommikul valmis, kuuesele bussile ja uurisin, et kui lõpetan varem, kas seda saab ümber vahetada. Vastus oli "Jah". Kui ma siis jooksin elu kiiremat jooksu, et viiesele bussile jõuda ja 16:48 pea bussi ukse vahelt sisse pistsin - et kas saab vahetada piletit, keeras bussijuht pea põlglikult kõrvale ja sõnas, et siin küll mingit piletit vahetada ei saa. Tormasin siis jaama, kus oli paras kassajärjekord. Palusin ühte kassa lähedal olevat inimest, et kas lubaks mul pileti ümber vahetada-buss väljub kohe, mille peale too sõnas, et on nii kaua oodanud, et ei luba mind vahele. Üks noormees lõpuks 16:49:30 lubas. Siis teatas kassapidaja mulle: "Peale bussi väljamist ei tahtnud tulla piletit vahetama!" Viskas mulle 10 eurot ja sõnas midagi stiilis, et kaduge nüüd bussi peale.

17:01 avas liikuma asutav buss minu pärast uksed ja sain peale. Väsinud ja õnnelik. Suures bussis avanes vaatepilt - kõik inimesed istusid üksikult oma pinkidel (tõsi mõned ka kahekaupa) ja olid enda kõrvale asetanud kotid ja üleriided. Kui neist möödusin, vaatasid nad pingsalt aknast välja. Sõnaga põhimõtteliselt olid kõik kohad kinni. Lõpuks istusin ühe praetud välimusega alksile lõhnava napsivenna kõrvale ja sain kenasti koju.
Miskid mustrid selles loos korduvad:)

Hommikune jalutuskäik

Viisin hommikul lapsed lasteaeda, ent koju jalutamise asemel keerasin näo hommikupäikesesse ning otsustasin Uuele Maailmale tiiru peale teha. Koidu tänav, mida mööda viimased paar aastat hiliskevadeti hommikujooksu harrastan, laseb end ümbritseda hallikaks muutunud lumevallidest. Eestiaegsed puumajad aga ringutavad juba oma puiseid fassaade selge taeva poole.
Kõnnin ja linnulaul on peaaegu kõrvu lukustav. Kui lindude keelt mõistaksin, siis kuuleksin ehk lugusid kaugetest maadest, kus saabunud sulelised talvitumas käisid ja kohalike muljeid sellest, kuidas siinne talv üle elati. Aga ma ei mõista. Selle asemel oskan kevadet tõlgendada läbi värske õhu, mida endasse ahmin. Selles kvartalis pole autoliiklus veel seljatanud jala käimist, ja hoolimata sellest, et kell on kümne peal, tukub linnaosa nagu hilishommikutundideni maalinud vaene kunstnik. Ma ei teagi, miks tuli pähe, et vaene. Paar aastat tagasi Tänavafestivali aegu, tegi Rein Ruutsoo ekskursiooni siinkandi hoovidesse ja aedadesse. Ta jutustas, kuidas vaimueliit raudse eesriide kiuste siin aedades maailmatasemel kunsti viljeles. Paljusid, kellest juttu oli, meie hulgas enam pole. Aga aiad on alles ja tänavad, hoovid ja õunapuud. Ja õunapuudel on kindlasti sisimas aimdus, et kuu - paari pärast on nad õites. Mina jalutan ja alles elan oma ajalugu siin. Astun delikaatselt üle väljasulanud koerakaka.  
Möödun majadest, mis on kaunilt, ent kohati hingetult restaureeritud ja majadest, mis kõnelevad selgelt aja möödumisest, kaduvikust. Mõni neist peidab end häbenedes aia sisse, mõni laiutab nahaalselt tänava ääres. Kuskil aias keegi saeb.
Jõuan pargini, kus olen lugematuid kordi lastega mängimas ja kiikumas käinud ja koolini, mille staadionil olen suvevormi treeninud. Tagasiteel märkan, et et Luha ja Kodu tänava nurgal on maja müügis. Ilus Eestiaegne ehitis, kuid väga halvas korras. Korraks tuleb pähe kujutlus, kuidas esimesel korrusel toimetab minu loodud karjäärikohvik ja teisel korrusel on nõustamisruumid. Selline tuhkatriinulik unistus - pidu särab sees, aga ilmselt minul nõnda suurte ja ressursimahukate projektidega selles elus asja pole.
Keeran Komeedi tänavale. Meie postiljon vestab juttu ühe prouaga, kellel on riietatud koer vanas lapsekärus. Selline sakris rakapeni, kes kannatlikult käruraamil istub ja oma koerapilgul laseb ringi ekselda.
Kevad on tõesti käes, mõtlen, et naasen oma päikesepalavasse ärklikoju.

Ajaga võidu

Täna hommikul tirises telefon 6:30. Enne seda nägin väga intensiivset unenägu, et koolitan kedagi ja et on väga külm. Päriselt oligi kõhedavõitu, sest lapsed olid kaissu pugenud ja teki okupeerinud. Põhjapoolne magamistuba oli radiaatorile truudust murdnud ja keeranud oma pale tuulise, taeva ununenud kuuga talvehommiku poole.
Reaalsus oli ka see, et tuli sõita Rakverre ajajuhtimise koolitust tegema. Pätikohv, võileib, asjad kaenlasse, pilk peeglisse ja kaasa eelsoojendatud autosse, et bussijaama sõita. Kui auto vaikselt turtsatas ja välja suri. Ilmselt paar lonksu bensiini paagis vähem kui ettenägelik autoomanik 25 kraadise külmaga lubaks, tõrkus linnamaastur käivitumast. Hetkeks oli pea tühi, sest viimane minut oli käes ja bussiaeg üsna täpselt koolituse algust silmas pidades välja rihitud. Siis hakkas kõrvu kostuma päästev diislimüdin, selgus, et üleaedne hakkab just kaubikuga paigalt võtma. Vehkisin kätega ja mees keris akna alla. Seletasin talle Šhreki Saabastega Kiizu ilmel olukorda ja palusin, et kas oleks mind võimalik bussijaama visata, häda käes. Mees maigutas ja venitas siis vastu tahtmist, et põhimõtteliselt ju oleks, aga enne tuleb kindlasti laps lasteaeda viia ja naine tööle, siis ehk. Et bussi väljumiseni oli jäänud napp veerand tundi, loobusin kaasmaalase lahkest pakkumisest.
Edasi tulid taksot oodates elu kõige pikemad seitse minutit. Jõudsin vähemalt viis korda mööduvatele autodele plafooni peale mõelda. Lõpuks takso tuli, lahke vene mees roolis, kes lubas, et paari nutika haagiga jõuame väljumisajaks kohale.
Täpselt sel hetkel kui bussi astusin ja raha pileti vastu vahetasin, hakkaski buss liikuma. Õnn oli minuga.
Mulle meeldib bussiga pikki otsi sõita. Tartusse, Pärnusse, Rakverre, Narva. Rõõmustan justkui maast leitud aja üle, pühendusega iseendale. Istud, tõmbad end tooli peale kerra, loed, vaatad aknast välja, ja mõtled kõik mõtted lõpuni, mis argielusaginas katkestama pead. Või siis tukud, pisut pinnapealset, aga süütut und.
Tänahommikune buss oli külm nagu laut ja peale minu oli tööstuslikult suures sõiduvahendis veel ainult viis inimest. Kulus kolmveerand tundi, enne kui suutsin külmast kanged näpud üles soojendada, et nendega raamatu lehti keerata. Buss aga pooleteisttunnise sõidu jooksul inimlikku sisekliimat ei saavutanudki. Ma ei tihanud tõsise ilmega juhi käest sooja juurde ka küsima minna. Lohutuseks pakkus sõit siiski lummavaid vaateid. Lasnamäe kanalis, kus punerdas varakevade päike nagu Trinidad Tobago niiskes  - lämbes hommikus linnalähedase aguli mägede taustal, kullates üle kõigi aedade virsikupuud. Samamoodi kuldas see nüüd üle iga viimse kui tornmaja, mähkides need ebamaisesse tardumusse. Unustasin hetkeks oma külmunud käed ja lasin vaatesse selge taeva taustal siseneda pikal vagunite real. Ma usun rongidesse ja nii pigistasin silmad kinni ka nüüd ning soovisin rongi silla alt möödudes ühe segase sõnastusega ent siira soovi.
Pooleteisttunni pärast jõin Rakvere Aqva SPA-s kuuma kohvi kuuma piimaga ja sõin ahjusooja lihapirukat. Koolituspäev, mida läbi viisin, keskendus ajajuhtimisele. Seitsmeminutine vahejuhtum hommikul tundus ebamaise ja kaugena. Seitsme tunni pärast istusin ma jälle bussis, seekord soojas ja suunaga Tallinna poole.

Tallinna bussijaam meenutab metroojaama, kuhu kogu maailma kirevus sobiks korraks istutama end kokku keevitatud toolireale, kuulama ühe kõrvaga ETV-d ja teisega pubist kostuvat muusikat. Kus kõik on teel ja igaüks isemoodi. Kitarriga noormees jookseb peatusesse nr. 13, sest punaste huultega kassapidaja sõnas bussi olevat juba ees. Minu taga istuv ühe käega mees räägib telefoniga, ilmselt gruusia keeles. Naine karvamütsiga paremal loeb ajakirja Tervis. Naine karvamütsiga vasakul ütleb telefoni, et usu mind, see firma ongi värdjas. Mina olen ka üks puzzle tükk sellest pildist. Näen suurt kirja määrdunud seinal: "Siin on aega, aeg elab siin."

Kassajärjekordade nõtkest dünaamikast

Minu kodukandi pood on Kristiine Keskus. See ei ole tingimata hea uudis kui on vaja osta liiter piima. Tõsi, seda võib teha ka meie nn keldripoes Toomkoolis, kuid kui piima kõrvale oleks vaja soetada tükk parmesani juustu või sukkpüksid, tuleb ikkagi sukelduda hiigelpoe kõhtu. Ja kui see juhtub õhtutunnil, tuleb selleks läbida kõigepealt kadalipp suitsetavaid ja õlleseid, aga võib olla ka odekolonniseid kaaslinlasi, kes seisavad poe paraaduste ees ja suitsetavad "siin ei tohi suitsetada" alal. Enne valimisi seisab seal alati ka Ken-Marti Vaher ja jagab naistele roose. Niisiis, sõõm suitsuaroome, üks õline naeratus ning oledki õnnelikult läikivas, pontšiku ja kiirlõunate lõhnalises fuajees.
Kristiine Keskuse toidupood on juba pikemat aega remondis. See on kahtlaselt pikk aeg teades kui palju meil on töötuid ja ka kuldsete kätega töötuid. Igal juhul tuleb vähemalt viimased pool aastat siinsetel ostlejatel mängida kaupmehega peitust "arva kuhu me täna külmutatud juurviljad peitsime" ja kuulata saalitöötajate nõutuid selgitusi kõikidele küsimustele: "Kahijuks eij tijaa".

Millegipärast tuleb see, et poes kogu valikut saadaval pole meelde alles siis, kui korvi juba osad asjad laotud on, seega tuleb kiirelt õhtusöögi plaanid ümber mängida ja mõned asjad tagasi tõsta. Samal ajal reklaamitakse valjuhääldist Prisma väga tõhusaid ostunimekirju. Hindan omapärast huumorit, seega ei suuda see seik mind kuidagi endast välja viia. Samas on sedasorti paigad vaieldamatult täis "materjali", mida kaeda, analüüsida, imestada ning millest vahel harva ka tõelist inspiratsiooni ammutada.
Vaatlen inimesi, kellega samas kassajärjekorras seisan. Nende ostueelistusi ja olekut, kuulan nende dialooge. Naine suures spordijopes, kunstküüntes ja väljakasvanud mustades sorakates juustes ostab kaks pakki sigarette, karbi odavat säilitusaineterohket rosoljet, valgemast valgema saia, paar siidrit ja Kroonika. Mõtlen vaikselt, millisesse koju ta läheb, millises köögis ta seda rosoljet sööma hakkab. Kas tal on keegi keda armastada, on tal keegi, kes teda armastab. Ta maksab läikivast kunstnahast klõpsuga rahakotist kortsus rahatähtedega ja surub asjad tõsisel ilmel ja kiirustades kilekotti. Minu taga tõreleb ema oma kahe lapsega, kes auravad pikast poeskäigust oma kombekate sees. Jutt ei ole parem kui klimbiline soust, mida ta ilmselt kokku ostetud viineritest ja odavast jahust kokku keedab. Lapsed on armsad ja kuulavad, kuidas ema lubab juba sajandat korda neile, et ta mitte kunagi enam nendega poodi ei tule ja neile komme ei osta ning sõnade kinnituseks sakutab neid. Seekord veel laotakse kassalindile hunnik transrasvadest ja säilitusainetest pungil maiustusi ja kuus Actimeli ka. Ikkagi armastus.
Vanem naine ostab minu ees pudeli viia, keeduvorsti, ühe õuna ja leiva. Mõtlen isekeskis, et kas on kompressiviin, mehele keelekaste või endale õhtulohutuseks. Viimasel hetkel haarab proua ka ristsõnad korvi põhjast letile. Kuidas on tänav läti keeles, tuleb mulle millegipärast küsimus meelde.

Seal ma seisan ja tahaks igale ühele õlale koputada ja pidada maha sütitava loengu tasakaalustatud toitumisest. Rääkida sellest, kuidas toitumine mõjutab meie meeleolu ja käitumist. Toitumisterapeudi Kristiina Sõrmuse sõnadega hüüda, et tavapoed on kahjuks muutunud keemialaboriks, kus polegi suurt midagi osta. Jagada lihtsaid ja maitsvaid retsepte, kuidas oma elu ilusamaks süüa.
Aga ma ei tee seda loomulikult. Pikkades järjekordades olen hakanud hoopis ajakirju sirvima. Oleks ju ka kena teada saada, kas Sirje Eesmaa sai siis vanaduse pärast TV3-st kinga ja mis toimub meie väikeses kollases vabariigis.
Tunnen kuidas säärased pealkirjad Õhtulehe esikaanel kassade juures justkui võimendaks vaid õõnsate kaubanduskeskuste kurbloolikkust.

Soome televisioonis jookseb reklaam, kus algul näidatakse bussis üksildasi inimtüüpe ja kõigile neile on nende "sotsiaalne diagnoos" kirjutatud T-särgile: eronnut, yksinäinen, syöpä, työtön jne. Kontekst on põhjamaiselt rõhuv. Siis aga tuleb päike välja ja neile ilmub teinegi kiri särgile, a`la erronut (lahutatud) - vapaa (vaba); yksinäinen (üksildane) -  ystävällinen (sõbralik); syöpä (vähk) - toivo (lootus); työton (töötu) - luova (loov).
Päikselisema poole näitamisega keerulistes olukordades reklaamitakse ühte hommikust jutusaadet. Hakkan järjekorras olevatele inimestele omistama päikselisemaid diagnoose kuni minu maksmiskord kätte jõuab. Tuttava näoga kassapidaja, rahulik ja rõõmus. Tere, piip - piip - piip, 15.40 palun. Palun. Aitäh. Head õhtut.
Astun kargesse öhe, õhus on 10 aasta tagust lõhna, siis kui ma veel ise ka suitsetasin.

Varjud raamatukogu mistral

Mina ja raamatud. Kuidas ma nendeni jõuan. Ilmselt on mul mingid tundlad koguaeg registreerimas signaali mõne väärt ja soovitatava lugemise kohta. Soovituse andja suhtes peab mul olema muidugi respekt, aga võib juhtuda, et komistan loetava otsa ka niisama. Vahel saab sellest koguni ahelreaktsioon, et saan kuskilt leheveerult vihje. Siis loen selle raamatu ja selles raamatus veel paarile raamatule vihjatud teosed ühe jutiga. See võib kujundada näiteks mu suvemeelsuse. Nagu juhtus mullusui, kui alustasin Kalev Kesküla "Elu sumedusega", jätkasin Bergmaniga ja lõpetasin Per Olov Enquisti "Allatõugatud ingliga".

Ei maksa muidu arvata, et ma sellepärast olen miski raamatukoi. Tegelikult jõuan ma vaba aja lugemist oma ellu majutada siiski mõõdukas koguses ja seda hoolikamalt valin, millega verandale end päevateki alla kerra tõmmata. Eilseks päevaks oli mul märkmikusse tekkinud juba kenake nimekiri raamatutest, mida võiks kunagi - esimesel - võimalusel lugeda ja kui selgus, et need raamatupoodidest otsa saanud (kõik küsitud teosed!), seadsin veendunult sammud Harju tänava antikvariaati. Seal lubati mind lahkelt järjekorda panna. Kaheksandaks. Usaldusväärne meesteenindaja kinnitas, et järekord liigub vaevaliselt. Aitäh, nägemist!

Mul oli varuks veel üks kaart. Nimelt Rahvusraamatukogu koduteel, mis ka lõpuks raamatuid koju laenutab. Selle maja legoklotsfassaadile lähenedes tuleb alati peale magus tudengitunne. See on mingi müstiline segu vabadusest - rumalusest - innukusest. Viimasel ajal olen küll saanud sealt ka ehedaid eakate intellektuaalide kohvitamis - saiatamiskoha elamusi ja VATis muidugi elusaid teatrihetki. Seekord suundusin peale mantli loovutamist kohe 5ndalt korruselt raamatuid laenutama.
Korraga saab tellida kolm teost ja krigisevate liftidega sõitu pakkusin ma laost üles niisiis järgnevatele raamatutele:
Stig Claessoni "Sina magad, mina pesen nõud", Pascal Quinardi "Kõik maailma hommikud", Doktor Dolittle Buddleby seiklused. Viimane on mu lapsepõlve lemmik, mida oleks tore oma lastele lugeda, kuid olen suutnud selle kuhugi kenasti liiga ära ladustada.  
Raamatuid tuli pool tundi oodata. Sättisin end avarasse ja tühjavõitu teatmeteoste saali istuma. Peale minu võis seal olla veel umbes seitse hinge, neist pooled ehk mehed. Kõik kummalistes poosides kummardunud ja uurivad oma raamatute kohal. Mõni habetunud  - sakris, teine erivärvides sokkidega. Üks vibalik mees vaatas arvutist filmi. Minu vastas olev proua tõlkis midagi päris sõnaraamatust. Aeg tiksus suisa luksuslikult kui ma kaasmaalaste varje helepruunil mistral uurisin. Ma ei soovitaks suhte otsijatel sinna ehk minna, kuid ilusa paralleelmaailma ihalejatel kindlasti.
Rootslane Claesson kirjutab oma raamatus elust, vanadusest, armastusest ja surmast. "Kuidas näeb välja see heinamaa, kus me ükskord kohtume?" Loen seda leheküljelt 12 mitu korda ja mõtlen, et kui mu ema võtaks veel ette Soomes oma vabakutseliste näitlejatega seda lavastada, tahaksin seda kindla peale näha.